Sina eladki oma kõige paremat elu.

Taustaks kuula seda lugu.

Ühes linnas, kus on esialgu kõik vaikne, kärgatab korraga kõu ning algab vihmasadu. Tänavad hämarduvad ja linna asfalt peegeldab lausvihmas elavaid maju, kõndivaid autosid, seisvad inimesi ja rääkivaid tänavalampe. Pikk fotograafiline asfaltisirge suundub horisondini, haarab me vaated ja aated, seob sõlme ja raputab korralikult läbi. On selline hilissuve õhtu, on pikk ja lämbe juuli, kus korraga tõmbab õhk külmaks, tegib kohutav sigaretisuitsetamise igatsus ning tilk tilga järel sajab üksindusevihma meie ninadele, juustele, kõrvadele, lõugadele, põsesarnadele, keeleotstele, huultele, ripsmetele, kulmudele, laugudele ja otsaesistele. Ja kuidagi on kõrvus see kõrvulukustav klaverimäng, mida isegi äike ei varjuta. Me vaatame sadade miilide ja kilomeetrite taha, näeme iseenda olevikku ning hakkame mäletama tulevikku. 21. sajandi esimene kümnend on läbi ning meie arutame armastuse jäävuse võimalikkuse üle.

Oleme me suurlinnas või linnas suures? Kas külas väikeses või heade inimeste juures? Ma ei tea.
Käed külmetavad ja roostetavad hinged. Korraga hakkab juulikeskpaiga linnas sadama lund. Sajab ja tuhandeb, kukub alla suuri hunnikuid surnud ja külmunud vett, et sulada momentaalselt kokkupuutes asfalti ja ninadega. Kuumade inimninadega, see on sama, kui puutuks kokku me minadega. Aega ja aru ei saa, kas oleks mõtekam kirjutada siia avaliku raamatu lehekülgedele või sinna OMA raamatusse, mida te alles hiljem lugeda saate. Kasutan sõnalahtisust ja oksendad avaliku päeviku leheküljed täis tähtede säratut sadu.

Alles ma käisin kinos, ikka ja jäle meenub see lummeuppunud juulikeskpaiga üksik suurlinn, vaatasin teiste inimeste elu. Täna näidati seda, kuidas Arvo Kukumägi oli normaalse näo ja hingega, siis jälle paistes ja joobes. Seal oli mitu head lihtinimlikku filosoofiat ja mõned väga head inimesed. Olin filmiga rahul. Pärast arutasime, et ega see mulle ei mõjugi. Noh, nagu “Must luik” mõjub kõige ägedamalt loomeinimesele, mõjub alkoholismifilm kõige ägedamalt alkohoolikule.

Homme on teatris esietendus “Aeg ja perekond Conway”. Tuleb väga hea lavastus, mis võtab hingetuks ja paneb igatsema ning nutma.

Õhtupäikest, seal suurlinnas, varjutab äike… kõmab kärgatav kõu ja pühib hingest kogu kurbuse ja kurtuse.
Suurte tegude aeg on pidevalt käes. Tehke neid! Ärge umbusaldage iseennast. Sina eladki oma kõige paremat elu.

4 kommentaari

  1. Käisin ka Kuku filmi vaatamas teisipäeval. Mõjus sellest hoolimata, et endal alkohol võõras ja “Must luik” mõjus sellest hoolimata, et pole loomeinimene. Kuigi tabasin end mõttelt, et näitlejad vaatavad ilmselt Natalie Portmeni “näitlejatööd” selles filmis täiesti teise pilguga. Ei teagi kas nii ka päriselt on…

    Sellest “taustamuusikast”, õigemini sellest tulevasest etendusest – et kui juua kõvasti viina, siis võib öelda –
    Vaata, ma KUKUn :((

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga