Eile oli hullem. Kindlasti. Iga uus päev loob ümber ja sisse suurema kaitsekihi, iga poolunes unenägude käes räheldud öö loob sirgema sisu. Uus päev on igav. Tänane, hall, septembriunustusest oktoobritõelisusesse roomanud sügis, väljutab tänavatele pruuni ja tumekollast, vahtralehed kõdunevad poris, asfalt peegeldab tuhkhalli sisutut taevast, trammid kolisevad ajatus aegluses mööda kindlaks määratud marsruute. Sinu elu on hiiglaslik romaan, kõikide linna kirikutornide kõrgune, romaan, mööda mille lehekülgi roomad ja ronid, hoides kinni üksikuist hirmutav-suurtest tähtedest, aadest, kõhhidest ja üüdest.
Siis eemaldud korra linnast, tänavatest ja porist. Tõused majade kohale nagu suur ja valge kirjatuvi, nokas postkaart iseendale. Postkaardi saajaks Sina Ise. Nõudmiseni. Ja kaardile on kirjutatud öösel sõbra käest laenatud laused. “See väike lubav (pseudo)lootusekiir on kui pisike peer suures tormis. Üksinduste nimel, hurraa!”. Lendad, sadu kilomeetreid metsade, küngaste ja põldude kohal, all libisemas mööda tumehallid järved kui sajad tuhmid silmad, sisust tühjad. Maandud taas linnas, üsna Kalamaja äärepiirimaal. On eilne õhtu. Surud käed sügavale püksitaskusse, tuul ja külm on. Kõnnid pea õlgade vahel mööda Soo tänavat üles linna poole. Pimedas kella üheksases õhtuses linnas käivad inimesed veidi kühmus, kartes teineteisele otsa vaadata. Leheliga. Sügisetühjus. Siis helendab Põhja puiestee alguses ostukeskus kui lunastus pimekollases õhtus. Suured rohelised voldilised kassakollid sisestavad kaupade triipkoode, teevad tudišpiip ja võtavad magnetribalt raha. Ostukeskuse sära sülitab sind tagasi pimekollasesse, kõnnid, näpud kiirtoidust rasvased, haarad bensiinijaamast ühe kakao ja sukeldud mahajäetud Linnahalli administratsiooni uksest sisse ja leiad end korraga sügiskülmalt hiigellavalt, kus on küünaldega õhtusöögilaud, elektriklaver ja kitarr. Head inimesed ja suur lõputu tühjus ning pimedus. Vähesed elektrilambid kaotavad hetkeks oma sära ja valgus väriseb nagu mõnes liiga stiilses õudusfilmis. Muusika. Noored inimesed. Siirad mõtted.
Südaööeelne tramm logistab mind Kalamajja tagasi. Korteri õhtuvaikuses voolab kõrist alla üks klaas punast veini ja vajud linade vahele, tekkide ja patjade kaitsvas varjus rahutusse poolunne, kus sügisest saab talv, kus inimesed surevad ja ärkavad ellu, kus…
“Sa oled peaaegu kohal,” teatab Hiina restorani õnneküpsisest saadud õnn. Võib-olla see ongi õnn. Võib-olla ma olengi kohal. Peaaegu.
Pärt Uusbergi muusika puhastab hinge praegu. Kýrie, eléison; Christe, eléison;
Kõik on üks. Üks imeilus maailm. Üks suur laul. Armastuse laul.