Põud oli sellel aastal laastavam kui kunagi varem. Karl Madis, kuulsa laulja nimekaim, seisi nurgapoe järjekorras ja ootas oma korda. Tal oli plaanis lõunaks valmistada makarone juustuga. See oli juba lapsest peale olnud tema lemmikroog, juba sellest ajast, kui pidevalt aeti segamini kumb on tema eesnimi ja kumb perekonnanimi ja kas Karl Madist tuleks kutsuda Karliks või Madiseks. Karl Madisel ei olnud vahet kuidas teda kutsutakse, probleem tekkis tavaliselt ainult teistel inimestel ja see häiris Karl Madist vähe. Eriti praegu, nurgapoe järjekorras juustu oodates, mõtted sellel laastaval põual.
Väga paljud asjad nõudsid kuumuse ja kõrvetava päikese tõttu suurt hoolt. Pidi vaatama, et kurgid ära ei närtsiks, lilled ära ei kõrbeks. Kõige suuremat muret tundis Karl Madis kartulite pärast. Kartulipealsed olid juba pruuniks tõmmanud ja nii suurt jõudu ei olnud, et Karl oleks jaksanud tervet põldu kasta. Lisaks on põld ju veel maal, aga Madis ise linnas, sinna on vaja sõita 40 minutit elektrirongiga ja nõnda teha sisse paus linnalugemistesse ja kinoskäimistesse ja asjatoimetustesse ja niisama logelemistesse. Kõigele sellele mõtles see kuulsa laulja nimekaim Karl Madis, kui seisis tänavanurga keldripoe juustujärjekorras, sihiks lõunased makaronid.
Karl oli kodus veepoti juba aegsasti tulele pannud, kuna pood asub ainult kahe minuti kaugusel ja kaua sa seda juustu ikka ostad. Nii mõtles Madis, lastes kuumust ja sulava asfalti aure endast läbi, kleepudes sandaalidega tänava külge ja oodates kannatamatult oma järjekorda.
Poes oli üllatavalt palju inimesi, kellest enamus ostis vett. Kaubaks läks nii gaseertitud kui gaseerimata, suuri ja väikeseid pudeleid, maitselisi, maitsetuid ja muid. Nõudlus oli nii suur, et väike joogikülmik oli ammu veest tühi ja veidi pahurad kliendid said kauplusesooja vett. Aga ega keegi tegelikult ei nurisenudki, sest selle laastava põua tõttu oli vett hädasti vaja. Karl oli äsja kodus veekannu täis lasknud. Head kodust kraanivett. Lisaks pannud sinna sisse jääd, sidrunit ja piparmündilehti. Niiskusest higine kann oli Karli jäänud köögilauale ootama, sinna valge siniste täppidega laudlina peale, lillhernevaasi kõrvale. Paljas mõte jahedast veekannust kutsust Karli kurgus esile neelamisliigutuse ja temast eraldus suur lõnksatus. Hiljem väitsid osad poekülastajad, et olevat seda lõnksatust lausa näinud. Üks ütles, et see kerkinud sellise helelillaka auruna poe välisukse suunas, teine aga oli surmkindel, et nägi rohekaskollast pimsskivi laadset poole rusika suurust tükki poepõrandale kukkumas ja leti alla veeremas.
Hiljem teadsid kõik inimesed Karl Madisest palju rääkida, kuigi tundus, nagu teda ei tunneks keegi. Noh, loomulikult tunti tema kuulsat nimekaimu ja võibolla ajasidki inimesed teda selle lauljaga segi. Karl vaatas närviliselt kella, sest veepott oli elektripliidile pandud juba kümme minutit tagasi ja kõikide loogikareeglite kohaselt peaks vesi kohe-kohe potis keema hakkama. Aga enne teda oli järjekorras veel neli inimeset, kes vett valisid ja kellest pooled ka tingimata jäätist tahtsid.
Lõpuks, veel mõne aja möödudes, põud üha laastavamat tööd tehes, jõudis poejärjekord Karl Madiseni. Madis vaatas rõõmsa naeratusega müüjale otsa. Poemüüa Svetlana naeratas vastu, pühkis käeseljaga otsa eest ligi ja ulatas Karlile küsimise peale juustu, võttis raha, käis kassaaparaadi sularahasahtli lahtihüppamise klõps ja ost oligi sooritatud. Nüüd tormas Karl jooksuga kodu poole tagasi, juustutükk vaakumpakendis vasakus käes ja korterivõtmed helisemas paremas. Karl jõudis trepikotta, keeras ukse lahti ja viskas võtmed koridori kapi peal asuvasse puidust korvi. Vesi tõesti juba kees, köök oli palav ja Karl valas plekk-kruusi täie makarone potti. Nüüd võis rahulikult istuda ja aknast välja vaadata. Kuna Madis elas esimesel korrusel, siis oli tema üks meelistegevusi aknast välja vaadata. Jälgida kuidas inimesed käivad, jalutavad, kes koertega, kes lastega, kes käed taskus, mida nad räägivad ja arvata, kes kellena töötab. Vahel istusid nad kahekesi, Karl ja tema sõber Meelis, sest ka Meelise meelistegevusi oli inimeste jälgimine. Nendel juunikuu valgetel õhtutel, kui Karli korteris oli juba hämar, aga õues veel valge, istusid nad Meelisega kahekesi, rüüpasid suurtest kruusidest piparmünditeed ja vaatlesid inimesi. Vahel läksid nad ka tuliselt vaidlema. Näiteks ükskord oli Karl veendud, et umbes seitsmekümne aastane proua valge puudliga töötab aianduspoes müüjana. Meelis aga uskus raudkindlalt, et tegemist on raamatukogu töötajaga. Vaidlus läks nii suureks, et ei jäänud muud üle, kui et Karl tormas õue ja peatas selle proua ning küsis järgi. Tuppa tagasi jõudes võis ta kergendustundega öelda, et kummalgi polnud õigus. Proua olevat juba viiendat aastat pensionil ning abiks lastelaste kasvatamisel.
Ka selle kuue minuti jooksu, mil makaronid keesid, vaatas Madis mööduvaid inimesi ning arvas nende elusid. Pärast makaronide söömist, kui ohtralt riivjuustu oli koos talvuõiga makaronidega juba Karli kõhus, otsustas Karl, et teeb oma alatise lõunauinaku. Ja ta nägi unes müstilisi asju. Näiteks nägi ta seda sama pensionärist valge puudliga vanaprouat, kellel rihma otsas ei olnud enam puudel, vaid suur helekollane makaron. Siis nägi ta, kuidas ühel sügisõhtul sadas vihma asemel kollast ja tihedat riivjuustu ja kuidas juustuloikudes sõidutasid lapsed suuri taluvõi laevu. Ilmselgelt oli Karl Madis liiga palju makarone söönud, nii et tema uned olid lõunasöögi mõju all.
Ja nii on ka teiste asjadega siin ilmas, et kui oled midagi liiga palju teinud või kusagil liiga palju olnud, on uned pärast nende asjade mõju all. Karl näiteks nägi und praepannidest ja võisilmadest ja kuldsest kollasest juustust. Nii see kipub olema, et üsna tihti on uned enda teha. Pärast ärkas Karl Madis ja vaatas veel mitu tundi läbi akna tänavale ja arvas, mis elu need inimesed võiksid küll elada.