jälle untitled

kui oled korraga siin ja mitte kuskil
kui kuulad coldplayd, sest nii on tunne
käid õhtul põhuteatris “sugrierrorit” vaatamas
peksad mõttes kolmel kõrvalistuval vene proual näo sodiks
sest nad teevad lavaerroritega võidu publikuerroreid
kõigud äkki lava haarava valge madalsuitsu rütmis
ja nutad, kui lõpus muutub lava järveks ja paat sõidab mööda seda kaugusesse
kuidas korraga on tunne, nagu sööks rahvalaulu ja coldplayd
nagu jooks tammsaaret ja bret easton ellist
ja sõitnud rattaga läbi hilisõhtuse jaheda linna
istud oma kodus
ja saad aru
et ei oska kunagi midagi õigesti teha
elad ikka 1920ndates
murrad endal sõrmed otsast
lõikad ära silmalaud
põletad keele
ja istud nii, vahid olematu tapeediga tõtt
vot see on elu