Hetk

Kõikide magatud ööde raskus.
Kõikide kuulatud muusikate kergus.
Kõikide mahasadanud vihmade niiskus.
Kõikide hilishommikute sügisepimedus.
Langeb me peale.
Libiseb meist üle.
Heliseb me kohal.
Ja korraga oled aastas 2005, on teatrikooli teise kolmandiku lõpp, kangastuvad Draamateatri remondieelse maja koridoride lõhnad.
Siis sõidad mööda Eesti maanteid, õhtusel ajal bussiga, vaata aknast maailma kõige ilusamat päikeseloojangut ning unistad maailma kõige paremast elust.
Praegu sajab minu akna taga maailma kõige peenemat ja kurvemat vihma.
Puust majad kolisevad elada.
Ajataju on sassis. Magad liiga kaua, ärkad segasesse sügisesse. Sõnad on olulised.
Ma olen näinud viimasel ajal väga palju head kultuuri, kõike ei jõua kirja panna. Luban, et teen varsti kuu kokkuvõtte parimatest kultuuripaladest.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga