Praegu sajab akna taga esimese septembri tihe ja jäme hoovihm. Suurest köögiaknast vaatan, kuidas vihm tilgub astrikimbu, aknaklaasi ja teiselpool tänavat asuva tumerohelise kastani vahel. Rahulik, jahe ja malbe on olla. Hämara puumajade rajooni korteris kõlab juutuub ja mängib armastuslaule, elubiiti ning artereid ahendavaid aariaid.
Rütm on sees. Rütm algab esimese septembriga. Kõik lähevad kooli, kes alg-, kes aiandus-, kes elu-.
Oh need pikaks venitatud hommikud, kus kuulad maailma parimaid bände, aga teistele ei ütle.
Oh seda septembrialgust, müristavat Kalamaja, mädanevaid ploome, tumeroosasid astreid, ilmutamata fotofilme, valgusmõõdikuid, analoogkaameraid, digifilme, sügise armastuse lõhna, märga asfalti, tilkuvaid vihmavarje.
Oh seda melanhooliat ja romantikat.
Kuidas elu muutub filmiks, kui öösel sõidad jalgrattaga marsruudil Vanalinn-Kalamaja-Pelgulinn ja sõidutad pakiraamil ilusat tüdrukut tema koju, kuidas aeg ja vihm peatub, kuidas raudtee- ja trammirööpad lasevad rattakummil rehvini vajuda, kuidas just on räägitud kontsertiatmosfäärist, vihmast, punasest prožektorivalgusest, romantikast, häirivatest filmidest, kasvamisest, teatrist ja ma ei tea veel millest. Kuidas üks õhtu võib ikkagi niipalju pakkuda. Kuidas kõigutad jalgu oma töökabineti akna peal, vaadates teatri Lavaaugus viimast suvelavastuse etendust, kuidas pärast seda räägid sõbraga poolteist tundi juttu ja aeg kaob, kuidas pidu on juba lõppenud ja kuidas teed oma peo iseenda sees ja kuidas astud vihmamärga öisesse linna, kõik on alati suurem kui elu. Käid ühes teises teatris, põrkud tänaval veel heade sõpradega, naerate ja räägite. Uued inimesed, vanad inimesed, kontaktid, puudutused, need, mis, annavad, elule, olemuse.
Vahel tahaks selle rongi peatada… aga harva. Möödatuhisevad maastikud on nii ilusad ja minu kõrvalpinkidel istuvad maailma parimad inimesed.
Vitebsky tänavaid kaunistab rahu…
