Kuu: veebruar 2011

Ma olen objektis nr. 2011

Igapäevaelu, Uned

Kell on 8:16, on 28. veebruari hommik, ma olen Eestis. Rohi on siin märg, nagu oleks just sadanud vihma, hommikused linnud on väga aktiivsed ja millegipärast siristavad ka augustikuised rohutirtsud, nagu oleks raske sügav suvi. Kuigi ei ole. Inimesed käivad mu ümber ja nende hingeaurud mõjuvad kergelt kummastavana, vastukaaluks minu soe. See on selline kummaline koht. Sest siin kasvavad priimulad kadakate all ja siin on taevas kaheksa kunstpäikest, siin on talvele vastupanuks pandud klaas ja inimesed siiski ei usu, et südatalve on toodud killuke suve.

Nüüd tuli Jaani kirku tagant välja päike. Veebruarilõpu talvepäike, mis paistab vitamiinirikkalt silma. Läheb soojemaks. Mahe suvehommik seguneb talvehommikuga ja piirid kaovad reaalsuse ning unenäo vahel. Aga on täiesti suve tunne. Ainukene, mis reedab on see, et mu prilliklaasid ei tumene, sest minu ja päikese vahel on klaas. Inimesed kõnnivad jopedes, on näha hommikust talvejahedust. Minul aga vastukaaluks rohi, kadakad ning linnulaul. Tänan selle väikese lummava hetke eest!

Tere hommikust! Tulgu Sul ilus päev.

Teater, Uned

Vahel ma usun, et suudan ärgata vara,
noh nagu näiteks täna.
Ja istuda pimedasse liinibussi, kiruda külma ja uneleda katkenud unesid.
Külmetada kõnniteedel ja tänavatel libiseda.
Visiteerida raviasutusi ja põrkuda esimeste koristajatega.
Siis leida imeline kohvik, omleteerida ja kohviteerida.
Vahel ma tõesti tahaks ärgata vara,
süüa rahulikult maailma parimaid omlette,
hakata taas jooma kohvi,
lugeda läbi kõik värsked ajalehed,
kirjutada valmis oma romaan,
jalutada hommikuse linna päikesetõusus punavate majakatustega tänavatel,
emmata jahedust ja jalutavaid koeri,
tunda seda, et aega on nõnda palju ja palju on juba ära tehtud.
Vahel ma tõesti tahaks seda kõike,
jõuda teatrisse siis,
kui põrandad on alles koristaja lapist märjad,
kui valvelaud võtab välja esimesi kabinetivõtmeid
ja vaatab salaja “Terevisiooni”,
kui hommik on alles noor ja on tunne
et tulebki maailma kõige parem päev.
Vahel ma õnneks saangi seda teha,
aga teate ju isegi, millal see teatriinimese tööpäev lõppeb.
Ja millal siis veel magama saab.
Ja iga päev ei saa neljatunnise unega hakkama.
Tere hommikust! Tulgu Sul ilus päev.

Sina eladki oma kõige paremat elu.

Teater

Taustaks kuula seda lugu.

Ühes linnas, kus on esialgu kõik vaikne, kärgatab korraga kõu ning algab vihmasadu. Tänavad hämarduvad ja linna asfalt peegeldab lausvihmas elavaid maju, kõndivaid autosid, seisvad inimesi ja rääkivaid tänavalampe. Pikk fotograafiline asfaltisirge suundub horisondini, haarab me vaated ja aated, seob sõlme ja raputab korralikult läbi. On selline hilissuve õhtu, on pikk ja lämbe juuli, kus korraga tõmbab õhk külmaks, tegib kohutav sigaretisuitsetamise igatsus ning tilk tilga järel sajab üksindusevihma meie ninadele, juustele, kõrvadele, lõugadele, põsesarnadele, keeleotstele, huultele, ripsmetele, kulmudele, laugudele ja otsaesistele. Ja kuidagi on kõrvus see kõrvulukustav klaverimäng, mida isegi äike ei varjuta. Me vaatame sadade miilide ja kilomeetrite taha, näeme iseenda olevikku ning hakkame mäletama tulevikku. 21. sajandi esimene kümnend on läbi ning meie arutame armastuse jäävuse võimalikkuse üle.

Oleme me suurlinnas või linnas suures? Kas külas väikeses või heade inimeste juures? Ma ei tea.
Käed külmetavad ja roostetavad hinged. Korraga hakkab juulikeskpaiga linnas sadama lund. Sajab ja tuhandeb, kukub alla suuri hunnikuid surnud ja külmunud vett, et sulada momentaalselt kokkupuutes asfalti ja ninadega. Kuumade inimninadega, see on sama, kui puutuks kokku me minadega. Aega ja aru ei saa, kas oleks mõtekam kirjutada siia avaliku raamatu lehekülgedele või sinna OMA raamatusse, mida te alles hiljem lugeda saate. Kasutan sõnalahtisust ja oksendad avaliku päeviku leheküljed täis tähtede säratut sadu.

Alles ma käisin kinos, ikka ja jäle meenub see lummeuppunud juulikeskpaiga üksik suurlinn, vaatasin teiste inimeste elu. Täna näidati seda, kuidas Arvo Kukumägi oli normaalse näo ja hingega, siis jälle paistes ja joobes. Seal oli mitu head lihtinimlikku filosoofiat ja mõned väga head inimesed. Olin filmiga rahul. Pärast arutasime, et ega see mulle ei mõjugi. Noh, nagu “Must luik” mõjub kõige ägedamalt loomeinimesele, mõjub alkoholismifilm kõige ägedamalt alkohoolikule.

Homme on teatris esietendus “Aeg ja perekond Conway”. Tuleb väga hea lavastus, mis võtab hingetuks ja paneb igatsema ning nutma.

Õhtupäikest, seal suurlinnas, varjutab äike… kõmab kärgatav kõu ja pühib hingest kogu kurbuse ja kurtuse.
Suurte tegude aeg on pidevalt käes. Tehke neid! Ärge umbusaldage iseennast. Sina eladki oma kõige paremat elu.

Aastaunistus läbi hingematva helidekeele. Lugeda juhtnööride kohaselt.

Muusika, Uned

On hommik.
Või õigemini hilishommik ehk tegelikult lõuna, sest on laupäev ja tööpäevadele kohased kellaajad ei mängi täna rolli.
Sest täna on jälle üle mõne aja selline laupäeva hommik, kus kohustusi ei ole.
Väljas on nii särav päike, et unelesin silmad kinni poolteist tundi voodis une ja ärkveloleku piiri peal.
Nils Frahm mängib kõrvadesse imetabast klaverit. (Kuula pärast lugemist)
Lumi kliriseb isegi läbi aknaklaaside. Kuula! (Soovitan kuulata kogu edasise teksti lugemise aja).
Elan hetkel muusikas ja kuulan kõike, mis võiks haakuda 9. aprillil esietenduva lavastusega “Vaata, ma kukun”. Teen seal muusikalist kujundust.
Päike liigub nii kiiresti, et aeg nagu peatuks.
Me elame niivõrd aeglaselt, et elud muutuvad eatuks.
Sadades köökides sulavad külmutuskapid
aegluupides tilguvad tühjaks.
Ma vaatangi aega läbi luubi.
Aegluubin laupäeva, lausluubin aegpäeva ja päevaajal lauluubin.
Talv mängib akna taga klaverit.
Pakane tulistab tramme ja paugutab rööpaid.
Sõbrad kogunevad soojades tubades, joovad veinikesi.
Nipet-näpet naisukesed kogunevad soojades tubades, koovad kleidikesi.
Kampsunikesi ja käpikukesi, sosistavad sadadel häältel klatše ja kitši.
Kisendavad kümnetel keeltel kasse ja kitsi.
Jäätunud lumi salvestab endasse ülekäijate jäljed, kõnerütmi ja summutatud sammudehääle.
On hilishommik. Õues õitsevad lumesirelid.
Akna taga mängib pimedate tšellokvartett neljakesi ühteainsat suurt musta tiibklaverit.
Kaheksal käel.
Selle kaas on avatud ja keeltekõri päratult suur. Sinna sisse mahuks elama terve Kalamaja.
See imetabane kalver kasvatab endale juuksed ja aevastab end ellu.
Ärkab ja ringutab…. on talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida.
Sa kuuled, kuidas see imetabane juustega klaver tallab iseenda pedaale.
Ta armastab jutelda ja filusufeerida. Õhtuti armastab rämedalt pelmeene. Teeb näo, et ei hooli, aga kui kelner on lahkunud, kugistab pelmeenid ühe hoobiga oma hiigelkõrri. Sööb õhtuks tuhat pelmeeni ja joob ämbritäite viisi keefirit peale.
See ongi tema elu, lihtne kuid edasiviiv.
Nüüd ole hetkeks tasa, siis kuuled, kuidas lumesirelid minu akna taga õitsevad ja laulavad.
Ole kohe päriselt tasa. Pane silmad kinni ja kuula. Kas või hetkeks.
Talv ongi selline nagu ta täna on. Akna taga ja häälekas. Päikeseline ja õites.
Kohe on niikuinii kevad. Siis täituvad hinged miljardite ootuste/lootustega.
Heidetakse õlgadelt fliisid ja pleedid ja tekid ja kampsunid.
Vurisetakse ja surisetakse jalgratastega mööda talvepragunenud asfalti ning maandutakse näoli murru, et tajuda selle kasvamist.
Otse näkku.
Sellel suvel lastakse murul kasvada. Nii kõrgeks kui muru ise tahab. Teda ei niideta, temasse sukeldutakse. Temas hullutakse ja hullatakse.
Sügise saabudes vajub muru looka. Kärbub ja tõmbub pruuniks. Kurbadel novembriõhtutel lainetab aedades pruunhall kopitand muru. Siis tullakse vikatitetega (just tetega) ja lõigatakse viimane kogu suve saak.
Külmadel novembrialguse varahommikutel tassitakse kuhjade viisi härmatunud pruunhalli kopitand rohtu seljatäite kaupa aedade taha hunnikutesse, tehaks talvele pesasid. Õhk on sama pruun kui rohi ja näpistab. Kajab sadade kilomeetrite taha sellist pruuni Kalamaja klaverit, maakohtade hingedel hakkab valus ja inimesed heituvad. Peidavad end nende talvepesade, pruunikashallide kopitanud rohukuhjade taha ja tajuvad maalähedust, kodulähedust, ängi- ja hingelähedust.
Aga enne seda on suur suvi.
Või veelgi enne, suur kevad.
Lumesirelitest saavad pärissirelid.
Neid sisse hingates tajud korraga, et elad.
Ja siis ma leian Sinu, haaran sul korraga juustest.
Ning sa muutud tagasi selleks hiiglaslikuks mustaks tiibklaveriks, keda neli pimedat tšellisti kaheksal käel mängivad.

Elu oli sellel nädalal film ja teater oli teater

Igapäevaelu

Minu elu on film. Mitte alati, aga viimasel nädalal raudselt. Eriti viimastel päevadel põimub film teatriga, teater muutub reaalseks, lahutamatuks ja painavaks, eluandvaks ja alandavaks, suureks ning väikeseks. Film keerab end emotsioonide kõrges keerises, naerust nutuni, öökimisest röökimise ja rõõmustamiseni. On kohad, on paigad, on inimesed.

Mis see esmaspäev siis oli? Ei mäleta. Teisipäeval käisin õhtul Von Krahlis “Hedda Gablerit” vaatamas. Teatrile eelnenud ujumine vaid võimendas filmi ja filmist päästis vaid teater. Olin positiivselt üllatunud ja rõõmus. Läti lavastaja lavakujundusest õhkus lätilikku jahedat lavakujunduse iluesteetikat (võrdle nt “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4”, “Isad ja pojad”) ning kui kunstniku nime nägin (Epp Kubu) taipasin ka kohe põhjuse, kuna Epp on ju Lätis seda kõike õppimas käinud. Mulle väga meeldivad läti teatrikujundused. Nende tase on kõvem kui Eestis (hetkel teevad lätlased meie teatris Elmo Nüganeni lavastusele “Aeg ja perekond Conway” lavakujundust). Need on alati sellised esteetilised, karged ja kujundlikud. Veel räägin teatrist. Noored Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengid on korraga laval. Ühte tegelast mängivad kaks inimest, koosseisuti on ühel suurem, teisel väiksem rõhk. Silma paistavad endiselt need, kes “Idiootideski” ja kuigi püstolilasuga lõppevad näitemängud ei ole minu emotsionaalseks mõjutamiseks mingi vahend, olen etenduse lõppedes rõõmus. Mitu head osatäitmist ja hea lavastus. Soovitan vaadata kõigil, kes tunnevad huvi pealekasvava näitlejapõlvkonna vastu.

Kolmapäev algab energeetiliselt ja sportlikult, film kerib end oksendamiseni minu peas, vahetab kaadreid ja stseene, kutsub külla end vaatama ja vihkama või armastama. Jälgin teatrisse saabuvat publikut ja räägin Diele trepil juttu. Õhtu mässib öösse, pidu nõuab ohvreid, lumi on külm, nutan, teen ajule restardi, kallistan, hingan, räägin kõigest mis vaevab, suhtlen ja kuulan head muusikat. Vajun lõputusse unne ja ärkan kui oleks õhtu, kuigi on alles neljapäeva varahommik. Kell on 08:12.

Neljapäeval on kõrvulukustav päike. Prilliklaasid tumenevad isegi taksos ja teatri ees teeb hingeaur auringe. Juhtkonna koosolek. Siis õppiva dramaturgi Paavo proovi. Neil on Lavakoolis ühel veebruarilõpu päeval Noor-Eesti teemaline loeng ning siis esitatakse koolitöid. Ka samal teemal. Lugejateks professionaalid. Olen proovis koos Vaariku, Aadli, Laugu ja iseendaga. Naeran ja samastun. Siis kohtume teatri suursponsori juubelipeo asjus, õhtul harjutame Lavakoolis noorte laulupeo laule. Olen kolmetunnise laulmise järel pealinna jääkülmas õhtus, jalutan õppivate dramaturgidega üle Vabaduse väljaku ja ostan poest valget jäätist roosade marjadega.

Reede hommik on uue filmistseeni päralt, taas on kõrvulukustav talveilm. Ennelõunal teen ettevalmistusi pühapäevaseks teatri sünnipäevaks ning loen läbi näidendi “Vaata, ma kukun”. Pärastlõunal on sama näitemängu kavandite vastuvõtmise koosolek, räägitakse kontseptsioonist, kujundusest ja a(s)jast. Esietendus on 9. aprillil. Mina teen muusikalist kujundust.

Õhtul lähen Ursulaga teatrisse. Vaatame Eesti Draamateatris Priit Pedajase uusimat lavastust “Hirmus veretöö Läänemerel”. Pärast Kersti autoga koju sõites kuulen, et näitemängu autor on tegelikult Pedajas ise ja respekt kasvab veelgi. Visuaalselt võimas vaatemäng haarab kaasa, laseb laval näha ja tunda häid näitlejatöid ning kuulata lummavaid lugusi, muusikat. Klassikaline Pedajase teater. Hea ja mõjuv. Õhtul loen teatrikriitikat ning oksendan.

Elada nii, et elu oleks luuletus

Uned

Täna on pühapäeva lõuna. Minu Kalamaja üürikorteris keerleb tolm hilistalve munakollases päikesevalguses. Need harvad hetked kui talvel paistab päike, on ilmelised. Need harvad hetked kui su sees paistab päike, on imelised. Talvel teeb päike isegi kuidagi kurvaks. Tuletab meelde kõikide suvede igatsused ja unistused. Lõputud lõhnad, hulluks ajavad vestlused ja nukrad kaugused. Täna kuulan Eplikut ja Pokineni. Ausad viisid ning kõikeütlevad sõnad.

Aasta esimene kuu läks nii, et Sa ju ei märganud. Alles oli see hetk, kus viimased vanalinna majad said värvidega ülevalatud, kus valgetes kostüümides Dmitri Krõmovi üliõpilased ja näitlejad ehitasid Linnateatri Lavaauku üles terve Tallinna Vanalinna ning kuidas kõrvulukustav ilutulestik pühkis meist eelmise aasta ning valas üle šampanjaga. Kus aasta esimesel päeval oli säärane pohmell, et selle päästis vaid sõprade sünnipäev rohke mineraalvee ja hatšapuriga. Ja kuidas aasta esimese nädala Tartu ravis pealinnahaige inimese hinge, kuidas lumi sadas kõrvulukustavalt. Alles olid need väga head etendused ja siis need veidi kehvemad etendused, head kinod, ilusad õhtud ja unistuste inimesed. Ikka need unistuste inimesed, kelle pärast tasub elada. Kellega vesteldes tunned, et elad. Erinevad õhtud erinevate sõpradega, töllerdamised, tillerdamised, tsillmised ja villmised, trinkimised ja tantsimised, armumised ja igatsused, õhkamised ja ohkamised, salajased kohtamised, sõnasõjad ja salasõnad, kallistamised ja killustumised, paitamised ja puiklemised, taasarmumised ja armitaastamised, sügavad ja kerged, lihtsad ja keerulised. Oh ajad, oh kombed!

Talvest on saanud veebruarialguse pidev libe. Tänavail on libe ja peades on libe. Kohevast lumest on saanud tihe tamp jalge all ja järgmised mitu kuud tõotavad tihedat tampi, nii teatris kui mujal. Teha on alati nii paju, aga enamus sellest on ilus ja kosutab hinge. Eks me kõik tahame ju elada oma elu nii, et see oleks nagu üks pikk ja ilus luuletus. Ma nägin täna öösel unes oma elu. Sellist nagu see võiks olla. Polnud häda midagi, võibolla vaid, et liiga erootline elu oleks see. Tahaks rohkem neurootikat. Käin ujumas, et vahetada keskkonda. Saada sellest talvisest asfaldist, poriveest ja sulalumest mõned korrad nädalaski sinisesse jahedasse veealusesse ilma. Ujuda oma alateadvuse sügavates soppides.