Ma tahaksin tutvuda maailma kõige ilusamate inimestega.
Ma tahaksin tutvuda nendega, kes on huvitavad, seest ausad ja samas veidi haiglaselt imelikud.
Kõikide päevade keskpäevad on juba möödas, suvi lüheneb hirmuärataval kiirusel, aga selle aastal ei ole veel millegi pärast tundnud suvelõpu paanika lõhna linnas. Suvi oleks nagu ikka veel või kui, siis saab ootamatult sügiseks, nagu tänavu sai talvest ootamatult kevad ja eelnevalt porist ootamatult rikkalik talv. Suvi on ikka veel linnas ja esimesed haledad katsed päriselt tööd teha tunduvad ikkagi naeruväärsetena.
Istun hommikuti oma kodus, ärkan, ei unista kohvijoomisest ja naudin jalutuskäike teatrisse täis pudrukõhu ja vaarikamoosiga. Siis on tuju kõige parem. Hommikuti, seal Suurtüki tänava otsas, kus kevadeti õitseb maailma kõige ilusam puu, seal tänava otsas on alati nii hea.
Varsti algab aga tõesti sügis. Algab DRAAMA festival oma teatri ja ilusate teatraalsete inimestega, algavad esimesed etendused ja algavad esimesed proovid. Tahaks karget õhku, ilusaid lõhnu ja ausaid inimesi. Tulge ja ma naudin teie seltskonda. Olge ja meil on hea olla. Tahan tundidepikkuseid vestlusi, mis ei vii kuhugi ja mis on samas hirmuäratavalt ausad. Tahaks juua kohvi kohvi joomata ja vedeleda diivanitel, rääkides täiskuust, valgest veinist, hinge sügavustest, teatrist, muusikast, maailma parimatest filmidest, sülelemisest, armastuset ja kosmosest. Tahaks pikki bussisõite Tartust pealinna, klappides Raadio Ööülikool ja loojuv päike, lõhnav armastus, siiras õnn. Tahan korras mõtteid ja püsivat viirukilõhna. Tule sügis, oleme uued. Nagu iga kord Sinu saabudes. Head und!
Väga ilusad mõtted väga ilusas emakeeles! Soovin Sulle nende kõikide soovide täitumist!
Tule siis. Tulnud kasvõi kohe. Kargusest oleksid ehk ilma jäänud, kuna vihm mattis linna. Olen üle pika aja taas Tartus. Ja muidugi on vaja kohe teha kõike seda, mida ligi kaks kuud pole saanud. Ehk siis minna vanni ja teha ahju tuld. Ja kui juba tuli on ahjus, siis muidugi on suur tahtmine ka sinna pärast, mil söed on parajad, midagi head pista. Hea tuli Metsakülast: porgand, kartul, sibul ja suvikõrvits. Peale võis praetud rosmariin ja salvei. Ajal, mis mu abikaasa aitas Vilde kohvikust vanu trükimasinaid lahti monteerida, käisin mina kandekeskuses kalasnikovi järel. Relv siiski peamiselt kirjasõnas – Mario poolt tõlgituna nüüd kaante vahel.
Vastu ööd panime leivajuuretise hakkama, et siis hommikul turult jahu juurde tuua ja tuba lõhna täis saada. Ja muidugi – värselt pressitud õuna-porgandi-apelsini mahl.
Tule, kui julged 🙂
Nii vähegi kui ma DRAAMA ajal Tartus saan olla…. tulen ja täiega…
juuretis ei kerkinud üldse. Sääsed, va värdjad, ei lasknud öösel magada. Elu on lill 🙂
See postitus jäi meelde, kohe. See oli ammu ja andsin oma sõpradelegi lugeda, Kuidas mõni Oskab lihtsasti Öelda välja enda seest. Koperdasin nüüd selle otsa uuesti ja mõtlesin välja, miks on kommentaare siin nii vähe ja ei öelda piisavalt, mis tunne tekib seda lugedes. Kuidagi piinlik ja kohmetu on midagi öelda, kui midagi sellist loed ega oska vääriselt seepeale kosta.
(Et sa teaks, et käiakse ja piilutakse, loetakse, kiidetakse ja soovitatakse ning miks vait ollakse)