Minagi olen Arkaadia teel…

Mida päev edasi, seda töntsimaks jäävad näpud kirjutamise osas. Mis siis praegu käib? Käib tige ja tihe lumesulamine. Lörts pealinna tänavatel libistab jalgu ja tikub viksimata saabastesse. Õnneks olen ma viksimisfriik ning talv otsa saapaid viksinud.

Nädalavahetusel käisin Viljandis. Ma vaatasin lavaka lõpetava kursuse “Arkaadiat”* ning unitasin igavesest kevadest ugalastega esietenduse peol, kadusin lavaalustesse katakombidesse, väites, et seiklen oma alateadvuse koridorides. Hommik äratas mind kiiskava päikesega, mitte mingi peavaluga, januga, kardinate, kitarri, haige jalaga linnu, rõdu, tilukva lume, kuuma kevadpäikese ja pannkookidega. Terve tee Viljandi-Tallinn bussis lugesin Eesti Ekspressi. Õhtul oli Vene Draamateatris Alo Kõrve monoetenduse “Isa” peaosas. Esietendus.

Esietendusi on tulemas. Reedel “Homme näeme”. Taevalaval käib meeletu lõpuspurt, inimesed on talvelõpuagooniast ja esikarallist krõllis. Loodan, et maitseb. Ise vaatan esimest korda homme. Aprilli kümnendal päeval on meil esietendus. Põrgulaval “Keskööpäike”. Täna olin pärast proovi kostüümiproovis. See kestis 50 minutit. Sõbralik õmbleja lükkab sinusse nööpnõelu ja õmbleb pärast iseseisvalt. Keegi ei tea, mis teatrit me teeme. Selge on see, et prooviprotsess on olnud väga õpetlik ning arendav. Kui kasvõi 10% publikust korda läheb, oleks tore. Ootame aprilli kümnendat päeva.

* “Arkaadia”
Lavakooli tudengite viimast lavatööd nähes tõden rõõmust, et noortes hakkavad ilmnema esimesed näitleja tunnused. Tekst ja suur lava arendavad neid veel. Kui vaid kolmandik teksti ei oleks ära kadunud… Aga rõõmu oli palju ja väga kahju, et Tallinnas ei õnnestu teist koosseisu näha, kuna endal on “Keskööpäikese” teine etendus. Äkki saaks muus linnas…

2 kommentaari

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga