Me olime Tartus.

“Sõbrad tulge ja istume maha, mul on vein ja ilmatum aeg…”, laulab Mari minu mälusopis selle nädala teise poole esimese päeva õhtul. Ma käisin Tartus DRAAMA festivalil ja nägin teatrit ja tegin teatrit. Esmaspäeva õhtune liinibuss marsuudil pealinn-ülikoolilinn oli kuidagi ekstra romantiline. Lugesin kuidas Mihkel Raud ropendab ja vaatasin bussiaknast hämarduvat Eestit. Sügisealguse siirad igatsused tulid peale. Enne bussilejõudmist sõin hiina toitu ja ibuprofeeni. See tegi bussisolemise heaks, udune ja 11 soojakraadiga Tartu võttis vastu, jalutasin Tartu lõhn ninas Vabriku tänava juugendisse.

Teisipäeva hommik ja lõuna möödus lapsi hoides ja juteldes juugendis. Hilislõunal sattusin Sõbra majja, et üle vaadata, mismoodi nad selle “Meie, kangelased” lavastuse lava on ehitanud, vestlesin teatriinimestega ja vaatasin, kuidas U.’l juukseid lõigati, käisime söömas ja siis läksime K.’ga teatrisse. Noh ja muidugi S. ja M. ja kõik teised tähestiku tähed olid seal ka. “Ird, K.” Tartu Uue Teatri etenduses mõjus üsnagi kõrgeklassiliselt, samas suuri üllatusi pakkumata ja aeg-ajalt venides. Kokkuvõttes sain siiski positiivse teatrielamuse, aga armsad teatritegijad… kui te tahate, et publik uuesti teie teatrisse tuleks, pange toolid saali. Padja peal istumine röövib ka minisuguse veel mitte keskealise inimese igasuguse enesevalitsemise. Eriti, kui see padjul teatri vaatamine kestab kolm tundi.

Teatrijärgne õhk oli kunsti-, naeru- ja sõpradetiine. Festivali klubi hubases tubases keskkonnas vestlesime ja viskasime villast. Meil oli tore, meid tervitas Tartu öö, hiljem öötoidukohad, veel hiljem öökorterid ja siis juba hommik. Hommikul hommikusöögid ja peavaluga linnajalutuskäigud, jälle juugend, siis teatriproov ja lõpuks etendus. Vanemuise väikese maja lava on senistest “Hecuba pärast” etenduskohtadest/suurtest lavadest parim oma kompaktsuse mõttes. Küll streikis aga valguspult. Seda muidugi võisid märgata vaid tähelepanelikumad teatrivaatajad. Rahvast oli meeldivalt liiga palju, reaktsioonid andsid hoogu ja aplaus tekitas lõpus taas rock-kontserdi tunde. Ma sain ühe punase roosi.

Hilisöine pealinna sõit lasi enne kolme Kalamajja jõuda ja uinuda. Nüüd on juba uusgi päev õhtusse jõudnud.

Lõppu lisan kogu Mari Pokineni laulu sõnad, sest et see iseloomustab seda Tartut ja seda saabuvat sügist Tallinna.

SÕPRADELE

Sõbrad tulge ja istume maha
Mul on vein ja ilmatum aeg
Sellel hetkel just teiega tahan
Olla koos ja teha üks naer

Leidke aega, et kohale tulla
Pole tarvis teil pruukida suud
Võime lihtsalt üksteise jaoks olla
Kui on öö, näiteks vaatame kuud

Sest nüüd ma tean, et iga päev
Võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin
Ja mina olen ka
Ja mina olen ka

Mul on alati olnud üks komme
Igatseda, kui ma teid ei näe
Ja kui mitte täna, siis homme
Küsin kindlalt, et kuidas teil läeb

Olen teie jaoks siis kui on vaja
Ja kui pole olen ikkagi
Mul on kaks kätt, olen kallistaja
Ja mu laul kõlab lõpuni

Sest nüüd ma tean, et iga päev
Võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin
Ja mina teiega
Ja nüüd ma tean, et iga päev
Võime kokku kuuluda
Teil on mulle käsi, mulle käsi
Ja minul teile ka
Ja minul teile ka

2 kommentaari

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga