Kummardus

Raadiost tuleb klassikat, segamini tuntud ja tundmatut. Oktoobrialguse päike teeb pealinna Vahemereäärse talve. Kõik need õhtud teede ja veinide ja sõpradega on olnud väga ilusad. Reedel mängisime üle pika suve nüüd, uuel hooajal, “Keskööpäikest”. Publik saalis oli meiega samal lainel ja väga hea tunne oli seda kõike jälle läbi elada. Ja see kummardus etenduse lõpus, vähemalt minu poolt, on alati tänu publikule. Tänud, et Sa meid ära kuulasid ja vaatasid, et meiega kaasa mõtlesid ja et andsid meile võimaluse ning põhjuse seda lugu jälle läbi elada. See on tänu selle sünergia eest, mis saab ainult näitlejate ja publiku vahel tekkida. Tänu selle elava energiavahetuse eest.

Siis lõpeb teater, kujuteldavad kardinad sulguvad, näitemängu käigus üles keerutatud tolm vajub taas vaikselt prožektoritele ja lavapõrandale, ootama hommikust koristajat. Öösiti mängivad teatrilavadel nähtamatud näitlejad, kõlavad korraga kõik lood, mis sellel laval mängitud. Kui istuda öösel teatrisaalis, siis on peaaegu et näha neid teatraalseid varje, kes etendavad endiste aegade lugusid, kõik on segamini, kõik põimub ja sellest moodustub üks igavene lugu. Elu kvintessents.

3 kommentaari

  1. Väga kena on lugeda nii ilusaid mõtteid! Mina aplodeerin, Sina kummardad, kõik on ühel lainel, lummus kestab vähemalt 24 h! Kui veel rääkida, siis kõige suuremas teatrilummuses olin ma sügis 1985, olin 18.a. Tulin “Käopesa” etenduselt, käed ja jalad surisesid mitu päeva. Midagi sellist ei olnud ma kogenud. Hiljem on natuke sarnaselt mõjunud vast Musketäri etendus. Jõudu, päikest ja armastust Sulle!

  2. Täna oli täpselt selline tuju, et tuleks Sinu blogi uudistama. Isegi juba loetud postituste üle lugemine teeb tuju heaks. Mõnus 🙂

  3. Tänan. Hetkel pole väga olnud aega kirjutada. Teen seda siis, kui esietendus on järgmisel lauopäeval välja tulnud.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga