Viimased mitu päeva on iseeneslikult viinud jõhkrale kultuuritarbimisele. Alustades sellest, et Aki Kaurismäki retrospektiiv lajatas Volbriõhtu Tartus mõnusalt tühjas Athena saalis ajju (“Tuletikuvabiku tüdruk”), jätkas lajatustööga pühapäevaõhtuses avamislõhnalises Kinos “Sõprus” (“Ariel”) ning filmikultuur jätkus Elo Seliranna filmi näol “Kutsar koputab kolm korda” esmaspäevaõhtuses juustu, veini ja hapukurgilõhnalises samas kinos. “Kutsar…” on eesti filmide kontekstis üsna arvestatav vaatamisväärsus, lõpuks küll veidi laialivalguv, aga mõtetesse mõlkuma jääv kindlasti. (Annan kümnest pallist seitse või kuus koma üheksa). Kaurismäki on jumalik. Need imefotograafilised kaadrid, napp dialoog ja Põhjamaine absurdihuumor on vesi filmiarmastaja veskile. Kuldne vesi, lõhnab roosiliselt ja parandab kõik haigused ning haavad.
Seesama kinolõhnaline esmaspäeva õhtu vihmalõhnalises linnas viis mind Teatri Puhvetisse. Seal oli veel kuulda Evelini ja Hele kontserdi teist poolt. Kahe kitarriga mahe folgi ning jazzi segu mõjus ärahingatud ruumis värske, melanhoolse ja kohutavalt armsana. Õhtu tipuks pakkus päike sellekevadist ilusaimat loojumismängu. Estonia Teater oli taustatud hiigelsuure roosa taevamäega. (“Sobivatel puhkudel on kõik fotoaparaadid alati kodus.” Kuusalu.)
Eile (loe: teisipäeval), pilet varakult taskus, külmetasin veerand tundi enne kella kuut õhtul Tornide väljaku lava juures. ID kaardi vastu sai kõrva kuulmisseade ja täpselt kell kuus marssisime kolmekümnekesi Aida tänava algusesse, kus ootas meid Tallinna lipuga giid Eva. Algas NO97 – Tallinn, meie linn. Tunni aja jooksul valati meid üle peene iroonia ja valitud kinnisvaraõudustega. Tutvusime Elmar Sepa, tema sõbra Vahuri, Kokofkini ja kõigi teiste toredatega, kes Tallinna linna on tänu sundüürnikele ilgelt odavalt endale omastanud. Järgmiseks ekskursiooni teemaks pakun “Tallinna kultuuriinimesed”. Kohtasime teel näitlejaid, rahvakirjanikke ning kultuuriametnikke. Lõpp kauni Vabaduse väljaku ääres, linnavalitsuse hoone taustal, Eva lehvitamas Edgarile. Olin kõigest sellest aimanud, aga selliseid jultunuid kinnisvaratehindguid meie armsa linnapea ja tema sõprade poolt poleks oodanud. Kõigil, kell 225 kroonisest piletist kahju ei ole ning kes suudavad veel oma südamesse lasta Keskerakonna hirmsaid tegusid, samas peenelt naerda soovivad, kõigil neil tasub kindlasti minna. Mul oli huvitav ja tore.
Veel toredam, ehk kõige toredam üldse, oli juhuslik sattumine (tänu Evale) Kanuti Gidli SAALi. Seal etendus Jo Strømgren kompanii lavastus “Eksperiment”. Väljamõeldus (kohati päris) vene keeles suheldes olid meie ees neli naist, kes laulsid, tantsisid ning näitlesid ülivõrdselt, ülihästi ja ülivaimukalt. Minu vaieldamatu selle aasta parim teatrielamus (ehk tantsuelamus). Siiski pean mainima, et “Kes kardab Virginia Woolfi?” Linnateatris kuulub ka aasta parima teatrielamuse klassi. Ja need kaks lavastust on üsna võrreldamatud.
Mina istusin esimeses reas, ahmisin pidevalt imestusest õhku. Kõik oli läbimõeldud, vaimukas, teravmeelne ja väga osav. Ühekski sekundiks ei lastud vaatajal oma mõtteid mõlgutada. Aga mis ma sellest pikemalt räägin. Kahju, et te ei näinud.
Täna käisin Kadrioru kunstimuuseumis “Balti biedermeierit” vaatamas, koos kuraator Tiina Abeliga. Nüüd lähen Von Krahli Pepeljajevi “Vanaeite” vaatama. Ahoi! Jääge kultuurseks siis!