On septembri lõpp

Kui ma peaksin kuidagi visualiseerima seda emotsioonide kõverat, mis viimase kahe nädala jooksul on olnud, siis saaks sellest tõenäoliselt maailma vingeim graafik. Aga täna olin ma maal. Ikka ja jälle, mida aasta edasi, seda mõjuvamaks muutuvad maa lõhnad ja värvid. Eile õhtul unne vajudes, kui pirakas täiskuu tegi aknast pea peale ringe, visklesin mingites ebamäärastes unenägudes, mis siiski õudust ei tekitanud. Olid kuidagi seletavad, aga hallid. Hommik pärast kaheteisttunnist und oli lubav, värske ning puhanud oli olla. Tegin parima maahommikusöögi, mis võimalik. Kaerahelbepuder mustsõstra-vaarikamoosiga. Röstsepik makra ja hapukurgiga. Juustuleib kodutomatiga.

Päev läks nii nagu plaanisin, lugesin Umberto Ecot, kraapisin vanaaegselt kapilt viimase värvikihi maha ja sain selle lõpuks valge puidukaitsevahendiga üle tõmmatud. Nüüd jääb veel vanaemal lakikiht peale panna ja ongi valmis. Kapi küljest värvi sulatamisel levis ninna vanaaegne apteegi lõhn. Kui ma kunagi juuli kuus kapiga alustasin, siis prahvatas sealt ninna antiikne lõhn. Kuudega on antiigist saanud apteegi ja medikamentide lõhn. Selline lõhn, nagu oleks seal sees kõik saladused kirjas. Tõenäoliselt ongi, aga värvi sulamisel kõrbevad need õhku ja šifreerida on neid raske. Ülejäänud aja pildistasin varasügist. Viimast vananaistesuve päeva, kus oleks saanud ka t-särgi väel õues olla. On septembri lõpp.

Argiinimese monoloog, kes tahaks pakkuda teravaid elamusi.

Kui ma kodunt välja läksin, lakkas vihm ja päike paistis terve tee.
Käisin teatris ja poes.
Kui ma koju jõudsin, hakkas vihma sadama.
Nüüd vaatan aknast, kuidas aeglaselt täituvad vihmaveeloigud Kalamaja lohkuvajunud asfaldil.
Minu toapõrand on täis valget lund.
Seda juhtub siis, kui pesumasinasse on sattunud pabertaskurätt.
Ma arvan, et seesama, mille ma üleüleeile teatris täis nutsin, pärast etendust.
Nüüd on see taskurätt lumeks saanud, see on minu toapõrandal ja võimalik,
et ei sula enam mitte kunagi ära.
Kui ma just harja ja kühvlit ei võta ning seda kokku ei pühi.
Poest ei olnud ka midagi võtta.
Teravate elamuste saamiseks ostsin tšillit.
See toob vast vaheldust
minu tänasesse liiga läägesse pühapäeva.
Ma kirjutan täna teist korda, see on haruldane.
Aga ma tahtsin sellest äranutetud lumest rääkida, mis minu toapõrandal on.
Tegelikult on see kõik väljamõleldis,
puhas fiktsioon.
Pole olnud mingit lund, mingit teatrit, mingeid emotsioone – ei mingit elu.
Romantika olen ma ka välja mõelnud.
Ainult tšilli on tõeline, see, mis toob mu tänasesse päeva teravaid elamusi.
Mõned teravad polaroidid teen ka siis.
Riputan siia samasse Kalamaja vahele üles.
Tulge näitusele, vaatama, mis värk on.
Ma pildistan elu. Lasen pärast paljundada tuhandetes eksemplarides ja te saate osta minu elu.
Kõigest eelnenust ajendatuna lugesin läbi pool näitemängu “Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama”. See on Lagarce oma.
Tema kirjutatud. Üle poole ei jõudnud, sest et ta kirjutab liiga hästi.
Liiga õigesti ja liiga otse.
Nüüd olen kodus ja ootan, et vihm jääks järgi.
Et keegi tuleks ja ütleks, mismoodi me peame oma elusid elama.
Et keegi mind valvaks.
Et keegi suudaks analüüsida mind ja iseennast.
Te näete kuidas need inimesed kõnnivad vihmavarjudega minu aknast mööda?
Ah, te vist ei näe… õige jah, teid pole siin.
Kutsuksin teid külla, siis te näeksite lund minut toapõrandal.
Ärge parem tulge. Joome hoopis sõnu. Mis sest veinist enam.
Kuulete seda vaikset ja lakkamatut vihma kolinat?
Raudselt kuulete. Seda ei ole võimalik mitte kuulda.
Koridoris kajavad hääled ja sammud.
Naabrid toimetavad, koristavad, elavad.
Mul on toredad naabrid, kas ma olen juba rääkinud?
Ma tunnen neid kõiki. Osasid vaid nime ja nägupidi, aga see ei loe.
Tähtis on teada inimesi, öelda neile tere. Nagu eile üks inimene ütles.
Ilusasti ütles.

Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama

Ma olen kodus ja tean juba, et akna taga sajab vihma, sest et vihm krõbiseb minu plekist aknalauale nii, nagu oleks see maailma kõige loomulikum hääl. Ma külmetan, hoidsin mitu tundi akent lahti, et vihma lõhn saaks mind läbi une oimetuks teha. Peas on pulgad, mis tuleks päeva jooksul ükshaaval eemaldada.

Siis kui ma eile teatris käisin, oh, teate, on ju sellist teatrit, mis suudab Sind läbi raputada ja haarata. Nagu oleksid kunstilt saanud kannaga näkku ja makku ja ribidesse ja lebaksid tunde verisena saalipõrandal, inimesed talluvad su peal, kõik kohad on emotsioone täis. Sina lamad verisena teatripõrandal ja oksendad kurbust. Kuigi, laval ütles mees: “Ma olen oma voodis, on öö, hirmu tõttu ei saa ma uinuda, ma oksendan viha. See rahustab ja väsitab ja väsimus laseb mul lõpuks uinuda.” Mina oksendan kurbust ja sees on selle korra teatrivaatamise emotsioonid ja eelmise korra teatrivaatamise emotsioonid. Ja siis sa räägid inimestega, kes ei saanud seda, mida sina said. Nemad ei olnud puudutatud, nemad ei olnud liigutatud. Aga on minusuguseid veel. Õnneks. Istume kuskil, täpsustan, teise korruse kivikoridori laial diivanil, ja räägime sellest seletamatust kurbusest, mis meie sees on. Seletame selle lahti, joome liiga palju veini ning korraga hakkab nagu hea. Me istume ja oksendame kogu oma kurbuse sellesse kivitrepikotta ja oleme pärast seda uuemad. Kõik läheb edasi, vaatenurka saab muuta. Oma elu saab väärtustada.

Eelmisel päeval lebasin põrandal. Ühes kodus. Ja ootasin, et vihma hakkaks sadama. Vihm hakkas sadama. Avatud aknast kostis sisse selle vihma hääl, see ilus hääl. Ja avatud aknast paistis sisse selle vihma nägu, see ilus nägu. Ja siis istusid Sa klaveri taga ja mängisid muusikat, mis sobis selle vihmaga kokku ja siis istusid Sa endiselt klaveri taga ja mängisid plokkflöödil muusikat, mis sobis maailma kõikide vihmadega kokku. Ka see oli maailma kõige kurvem vihm, sest ta oli nii tark. Targem kui need kassid, keda ma aegajalt oma sülest leian ja kes mind oma tarkusega hirmutavad. See vihm oli nii ürgselt tark, et aru saamiseks mida ta ütles, kulub veel aastaid.

Sadava vihma piisad moodustavad aknaklaasile mustreid meie elust. Sellest elust, mis on ees ja sellest, mida me praegu elame. Ja siis mõtled, kas sa oled teinud ära selle rõõmsa karje, selle, millest eilne teater rääkis, selle võimsa röögatuse, mis kogu õnne peaks defineerima…

(Selle kõige sügavamaks mõistmiseks soovitan vaadata ära Linnateatri lavastuse “Üsna maailma lõpus” ja elada sama elu, mis mina.)

Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda.

Kui ma hakkaksin kirjutama teile oma unenäost, läheksime me kõik hulluks. Kuigi, see ei olnud üldse hull, aga tagantjärgi on targem paljudes unenägudest vaikida või siis rääkida neid vaid osadele inimestele.

Aegade metsSee ei olnud moto. See oli esimene lõik. Teise lõigu alguseks oleme ühes Läänemaa köögis ja vaatame kuidas hommikusöögiks jogurtit ja nektariini segatakse ning kuidas eile küpsetatud leib saab viiludeks. Selles minu jaoks nii võõras köögis, kus ometi on turvaline olla, kus ometi on ilusad inimesed. Sellest Läänemaa köögist liigume verandale ja hiljem varasügisesse metsa. Seeni on, aga mitte neid mida me tahame. Ma pildistan objekte ja muru pärast vihma. Kõnnime aegade metsas. Selles metsas on sellised lõhnad, mis panevad hinge valutama. Eemal seal on üks saun. Selle sauna eesruumi siniruudulise linaga laud on nii kutsuv, et istuks seal taga tunde ning räägiks sellest, miks me elame. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa, olgu need asjad või inimsuhted, aga rohi on lõppenud vihmast märg ning mõjub väga väärikana. Nagu käes oleks tema ülemvõimu aeg. Astuge mu peale tasa, et maha ei pudeneks tilgad, mis kaunistavad mu kuuerevääride heinu ja uhkete kraede rohuliblesid. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa. Olgu need asjad või inimsuhted. Võibolla saab lõhkuda ka nii, kui sa ei tee midagi. Lähevad katki, sest et sa midagi ei teinud.

LaudMõne autosõidu kaugusel on rand. Hall ja sombune meri, kus eemal kividel on pingviinid või midagi sarnast, kus keegi viskab liiga ideaalse lutsu, kus randa uhtuvate väikelainete viimase kohalejõudmise kihisevas limonaadisarnases vahuhääles on kirjas kõik maailmas olemasolevad meloodiad, nii kirjutatud kui kirjutamata, korja vaid üles, kus jalg astub niiskesse liiva, jättes kord jälje, teine kord mitte, kus kirjutada võib nii pikki lauseid, asendada punktid komadega ja vaadata piiritusse kaugusesse ning lasta silmadel puhata.

Veel mõned autosõidud. Siis süüakse Dirhami poe ees vihma käes jäätist, päevalilleseemneid ja iirisekommi. Tervel päeval on olnud sellised lõhnad, et sa ei suuda uskuda, et sulle korraga on antud neid nuusutada. Mulla, hallituse, niiskuse, puidu, ämblikuvõrkude, seente, vihma, pori, kõdu, puulehtede, tolmu, kivide, sambla, inimeste, vanade asjade ja muude lõhn. Sellised lõhnad ajavad hulluks, nii sõidame vahepeal lahtiste akendega, korjates nina kaudu selle varasügise mälestusi.

Selle lõigu alguses jõuame tagasi eelmise õhtu lõppu, kus jahedal verandal mängiti lauamänge ja joodi veini. Hiljem tuli öö, kus nähti unesid, ööle ja hilisõhtule eelnes varaõhtu, kus valmistati köögis süüa ja kuulati kuidas vihm paitab kuurortlinna aknalaudu. Varaõhtu ja hilisõhtu vahel oli lihtsalt õhtu. Lihtsalt õhtul linnas jalutades oleksid sattunud nagu filmi. “Linn näeb välja nagu kaader Hollywoodi filmis…” laulab Raadio Maria, aga Hollywoodi asendan Eestiga ja Läänemaa kuurortlinna tänavalaternate valgused kallistavad meid, teevad pai ja hoiavad pikalt oma embuses, mõjudes salapäraste Sireenidena, kes oma ilusa valguselauluga meid laternaposti otsa meelitavad. Rannapromenaad on mustava öö kaisus hiiglaslik, salapärane ning ääretult romantiline. Meri, täis pruuni adrusuppi, lõhnab jäägitult. Kõik on õhtu teenistuses, annavad ära nii palju kui jaksavad. See tipneb Tšaikovskiga, vahtides pimedale merele.

Tallinn on suur ja üüratu. Aga ta ei ole suurem kui meie, sest et Tallinn mahub meie peadesse ära. Siingi sajab sügisealguse vihma, tilguvad trammid ja kolisevad inimesed trammides. Lahkelt naeratajaid pühapäeva õhtul pealinnas ei ole. Inimesed on homse argipäeva himus. Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda. Asju või inimsuhteid. Nüüd on tänaõhtune Tallinn meie aegade mets. Meie lõhnav oaas. Kuigi siin on rohkem bensiini, asfalti ja piirituse lõhna. Sigaretitossu, heitgaaside ja niiskete nutetud silmade lõhna. Enne uinumist nuusutan lõhnu oma peas. Nuusutan inimesi oma peas. Ja need on head lõhnad ja head inimesed.

Me olime Tartus.

“Sõbrad tulge ja istume maha, mul on vein ja ilmatum aeg…”, laulab Mari minu mälusopis selle nädala teise poole esimese päeva õhtul. Ma käisin Tartus DRAAMA festivalil ja nägin teatrit ja tegin teatrit. Esmaspäeva õhtune liinibuss marsuudil pealinn-ülikoolilinn oli kuidagi ekstra romantiline. Lugesin kuidas Mihkel Raud ropendab ja vaatasin bussiaknast hämarduvat Eestit. Sügisealguse siirad igatsused tulid peale. Enne bussilejõudmist sõin hiina toitu ja ibuprofeeni. See tegi bussisolemise heaks, udune ja 11 soojakraadiga Tartu võttis vastu, jalutasin Tartu lõhn ninas Vabriku tänava juugendisse.

Teisipäeva hommik ja lõuna möödus lapsi hoides ja juteldes juugendis. Hilislõunal sattusin Sõbra majja, et üle vaadata, mismoodi nad selle “Meie, kangelased” lavastuse lava on ehitanud, vestlesin teatriinimestega ja vaatasin, kuidas U.’l juukseid lõigati, käisime söömas ja siis läksime K.’ga teatrisse. Noh ja muidugi S. ja M. ja kõik teised tähestiku tähed olid seal ka. “Ird, K.” Tartu Uue Teatri etenduses mõjus üsnagi kõrgeklassiliselt, samas suuri üllatusi pakkumata ja aeg-ajalt venides. Kokkuvõttes sain siiski positiivse teatrielamuse, aga armsad teatritegijad… kui te tahate, et publik uuesti teie teatrisse tuleks, pange toolid saali. Padja peal istumine röövib ka minisuguse veel mitte keskealise inimese igasuguse enesevalitsemise. Eriti, kui see padjul teatri vaatamine kestab kolm tundi.

Teatrijärgne õhk oli kunsti-, naeru- ja sõpradetiine. Festivali klubi hubases tubases keskkonnas vestlesime ja viskasime villast. Meil oli tore, meid tervitas Tartu öö, hiljem öötoidukohad, veel hiljem öökorterid ja siis juba hommik. Hommikul hommikusöögid ja peavaluga linnajalutuskäigud, jälle juugend, siis teatriproov ja lõpuks etendus. Vanemuise väikese maja lava on senistest “Hecuba pärast” etenduskohtadest/suurtest lavadest parim oma kompaktsuse mõttes. Küll streikis aga valguspult. Seda muidugi võisid märgata vaid tähelepanelikumad teatrivaatajad. Rahvast oli meeldivalt liiga palju, reaktsioonid andsid hoogu ja aplaus tekitas lõpus taas rock-kontserdi tunde. Ma sain ühe punase roosi.

Hilisöine pealinna sõit lasi enne kolme Kalamajja jõuda ja uinuda. Nüüd on juba uusgi päev õhtusse jõudnud.

Lõppu lisan kogu Mari Pokineni laulu sõnad, sest et see iseloomustab seda Tartut ja seda saabuvat sügist Tallinna.

SÕPRADELE

Sõbrad tulge ja istume maha
Mul on vein ja ilmatum aeg
Sellel hetkel just teiega tahan
Olla koos ja teha üks naer

Leidke aega, et kohale tulla
Pole tarvis teil pruukida suud
Võime lihtsalt üksteise jaoks olla
Kui on öö, näiteks vaatame kuud

Sest nüüd ma tean, et iga päev
Võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin
Ja mina olen ka
Ja mina olen ka

Mul on alati olnud üks komme
Igatseda, kui ma teid ei näe
Ja kui mitte täna, siis homme
Küsin kindlalt, et kuidas teil läeb

Olen teie jaoks siis kui on vaja
Ja kui pole olen ikkagi
Mul on kaks kätt, olen kallistaja
Ja mu laul kõlab lõpuni

Sest nüüd ma tean, et iga päev
Võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin
Ja mina teiega
Ja nüüd ma tean, et iga päev
Võime kokku kuuluda
Teil on mulle käsi, mulle käsi
Ja minul teile ka
Ja minul teile ka