Kas sõbruneda tantsuga?

Kaasaegne tants, ma tahan saada Sinuga sõbraks – mõtlesin endamisi, kui astusin oma harvu kordi Kanuti Gildi Saali uksest sisse, vaatama tantsuetendust “Kehanäppajad”. Seda, et tantsust aru saada, peaks end tantsu sisse vaatama, aga ka sellised harvad korrad tantsuga kaasas olla on tore. Kanuti Gildi Saali tagumises pinkidealuses publikuosas on üleval väga tore maalinäitus. Vahtisime seda, lugesime kava ning voolasime koos rahvaga minut peale tantsu lubatud algust alles saali.
Siis startis mürarikas helikujundus (veidi liiga kõrvu hõõruv) ning mahedad vahejutustused Nukuvabriku pommiplahvatusest. Tants võttis tuure ning vorme. Aeglastest ilmumistest sai vahepeal lausa nauditavaid liikumisi ning suhteid. Mul oli pool etendust väga huvitav, siis kui suhestusid omavahel tantsijad ning sündis lugu. Teine pool etendusest (mitte ajalises mõttes teine pool) oli mul igav, jälgisin, kuidas tantsijad iseend ja oma keha naudivad või siis niisama olesklevad. Lubasin tantsule, et tulen teda ikka aeg-ajalt vaatama.

Foto: Kanuti Gildi saali kodulehelt

Kehanäppajad

Talv

Lisaks kõigele, mida alati on, ja aeg-ajalt liiga palju, on siiski Tallinnas nõnda ilus. See meenutab kõik minu lapsepõlve talvesid. Ma arvasin, et need talved ei satu enam kunagi säärased nagu väiksena olid. Nüüd aga valitseb piltpostkaart. Kõliseb külm. Praguneb jää. Eile õhtul tarisin statiivi kaasas, lasin näppudel külmetada ja marsruudil teater-Kalamaja tegin pilte. Alles see oli kui päevitasin palmi all. Nüüd jalutan üleni valges pealinnas ja naudin igat sammu, igat takso- ja autosõitu. On lapsepõlve talv.

Tegemisi on palju. Just algasid uued proovid ja laupäeval annab Kultuurkapital preemiaid välja. Välja andmise vormi mõtles Mart välja ja meie Uku ning Berdiga aitame.

Tenerife

Nüüd on siis see uus aasta käes ja pealinn on lumine. Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et 2009. aasta 1. jaanuaril sõitsin nädalaks ajaks Gran Canaria saarele. Päike tegi loomulikult Põhjamaa poisile pai ja kutsus tagasi. Aastalõpu viimane päev viis pärastlõunaks lennujaama, õhtuhämaruses astusin juba Tenerife soojusesse. Lämbe palmisegune lõhn tervitas meid ja asusime hotelli sõitma. Kiire poolpidulik õhtusöök ja siis esimene jalutuskäik kuurordi peal. Ma ütlen ausalt, unistasin uue aasta vastuvõtust ookeani kaldal ja seda me saime ka. Lennureisist üliväsinuna, kuuetunnine kõhuvalu selja taga, lonkisime siiski rõõmsalt avara ookeani ääres ja ootsime kohalikku aastavahetust. Siis lahvatasid saluudid, tuli ilus tulestik, tegime videot ja hingasime sisse tumedat ookeanit, musta rannaliiva. Väsinuna vajusime hotellis vooditesse.

Teine päev mõjus endiselt uskumatuna. Kõik oli kuidagi ebakohaselt valge ja ere. Soojus lasi kanda lühikesi pükse ja päike tundus mõnusam kui kogu Eestimaa suve peale kokku. Lasime valgel nahal hotelli aia basseini kaldal pruunistuda, sulistasime eresinises vees ja lõunatasime. Nädalapäevad Tenerifel möödusid kuumuses ja suurtes emotsioonides. Viimasteks päevadeks olime juba muljetest niivõrd pungil, et tilkagi juurde ei mahtunud. Kuidagi mõnus on lapselikul kombel kihutada alla veepargi liutorudest ja hõljuda soolases hiidsuures lainebasseinis, oodates kolme meetrist maailmalõpulainet, lasta soolasel veel ninna tungida ning vedada end kaasa kümnete inimeste rõõmsail kilkeil. Jalutasime nagu segased ujumisriiete väel mööda veeparki, nuusutasime soolast ookeani ja lõbustasime end.

Veel mõned mälestused. Hommik algas vara. Kell seitse äratas meid uue aja kombe kohaselt mobiiltelefon. Lisaks rikkalik hommikusöök. Buss viis saart avastama. Mõjusad vaated ookeani kaldalt hiiglasuurtele kaljudele. Eriti muljeterohkeks kujunes aga sõit 2500 meetri kõrgusele El Teide vulkaani jalamile. Viibisime fantastilisel kuumaastikul, nägime kokkuvarisenud vulkaani sügavikku ja avaraid välju. Olime taaskord teises maailmas. Sõitsime pilvede sees. Saare suurima männi juures tegime peatuse. Troopiline kliima oli asenunud hiigelniiske uduse metsaga. Oleks nagu olnud salajane varahommik. Kõik seetõttu, et viibisime 2000 meetri kõrgusel pilve sees. Olime vaiksed ja maagilised.

Teine päev viis Loro parki, kus turisti- ja kohalikule rahvale on väljanäituskes pandud troopilisi linde ja loome. Meid suudeti jälle võluda. Dresseeritud vaalad mõjusid imearmsalt, merilõvid tegid suurt nalja ja delfiinide “show” mõjus oma uskumatuses. Hüpped ja sööstud. Imeltusväärne. Lisaks pingviinide saar, troopilisi loomi ja linde. Päeva lõpuks tilkus muljetepokaal üle ääre.

Veel jutustan lõputust päikesest, avarast hiigelsuurest ookeanist ja sinisest sillerdavast basseiniveest. Viimasel päeval vedelesime taas basseini ääres, praadisime valgest roosaks tõmbunud ihusid tulipunaseks. Lõunatasime ookeaniäärses Itaalia restoranis. Olin unistanud veini joomisest nii, et kõik ilanäärmed purskuksid korraga tööle. Päeva palavus ja Sangria mahlakus tegid seda minuga. Jumalik neste voolas läbi hammaste ja suus asus mõnude paradiis. (Nüüd te ütlete, et olen liiga ülevoolav ja poeetiline. Olengi. Ja seda eelkõige tänu Tuglasele, kelle novelle me koos Unduskiga (noh see kommenteeritud variant) loeme.)

Nüüd olen tagasi koduses Eestis. Siin on lund nii palju ja vahepeal on alanud uus aasta. Olen kerges sürreaalses õhustikus ja aklimatiseerun. Loodan, et nohu ei tule. Unistan 1936. aastast ja mõnest Põhja-Tenerife kuurortist. Olen parandamatu romantik.