Võsu. Suvituslinnak.

Kerge suvelõpu paanika hakkab vaikselt linnainimeste nägusid paitama. Linnainimesed üritavad igal võimalikul juhul linnast põgeneda, et leida üles viimane suvi. Varsti rannad tühjad on / ja tühjuses on häbi / läbi tühjuse käib tuul meist mõlemast… kirjutab Viiding. Terveks suureks suveks valgeks jäingi / ma ei päevitanud, ei, oh ei / ja nüüd teiste naiste hulgas käingi / luigena kel nimeks Lorelei.

Võsu bussijaamas ootas mind terve külalislahke perekond, kõigil rannamänniku lilled käes. Hetkeks keeras film end suuremaks kui elu, olin nõukogude aegses dokumentaalis. Neile pole ammu saabunud bussiga külalisi. Ja see oli kuidagi helgelt hilissuvine, raudrohud ja metsalillesülemid.

Klassikaline jäätisekokteil, kaubandusvõrk ja nüüd hirmlai veranda tuulekelladega. Jah, augustipärastlõuna sirtsud sirisevad, mina olen mässitud veidi torkivasse rohelisse lillemustriga tekki ning söögiks teeme kotlette.

Suvedel ja sügistel olen viimasel ajal ikka sattunud Võsule. Viimased seitse aastat. Siin on üks saunaga suvila, kus on armastatud ja hingatud, joodud ning juteldud terveid öid. Siin on teises servas see hirmlai veranda, kus õhkub endiste aegade lõhna. Võsu lõhnab vanaaegselt, see on suvituskoht. Talviti on see üsna tühi. Buss lõpetab oma otsesõidud 31. augustil. Siis hakkab kool. Linnainimesed on ammu unustanud oma suvelõpupaanika. Ostetakse pinaleid ja töövihikuid.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga