Et kõik ära rääkida, seda ei jõuagi, aga praegu on soe Eestimaa suvi, põldudel õitseb kollane raps ja päikeseilmad on vihma omadega segi. Mõned sinised esmaspäevad on möödunud, kuid viimase aja helgeim mälestus püsib. XXV juubelilaulupidu “ÜhesHingamine” oli ennenägematu. Minu elu parim laulupidu. Kuidas aeg kadus ja seiskus ja kõik kohad olid sini-must-valgeid lipukesi täis (tänu Lipuvabriku 15 kroonisele hinnale) ning rahvas hingas ja lainetas ühes massis. Ühes rütmis. Ühes hingamises. See oligi ühes hingamine, kõlas korduvalt pärast peo lõppu. Uhke on olla eestlane ja hüüda sajatuhandekesi “Eesti, Eesti!!!”
Kolme laulupeo päeva ajal sai pikki maid jala käidud ja pea 12 tundi kokku kaare all seistud. Järgnevad päevad oli “laulupeopohmell”, selline kerge ja mellow. Kõigest sellest kõndimisest, laulmist, hõiskamisest ja Eestimaa armastamisest.
Nüüd, jah just praegu, viib mind liinibuss Tartu. Veel kaks vaba päeva ning siis sõidame Hiiumaale tegema head energiat. 22. juulil etendub “Ei teki ega kao” Kärdla diiselelektrijaamas. http://www.hef.ee