Kuidas ma mitte millestki ei kirjuta, kuidas teatrist mitte midagi kirjutada. Kes on see öö, kes salaja kuulab pesumasina tööd?

Aga kes kirjutab kummitusest masinas või peade vahetamisest või teatrist ja värskest kevadõhust. Kui me kõnnime nii mööda Kalamaja kulunud asfalti, mille peamagistraale kastetakse öösiti pärast mastaapset lauluvõistlust, kui on kuulatud Okeani raadiost naljamehi joomas. Kui me unustame enda vaatama teatri viimase korruse aknast hoovis kasvavat tamme. Kui me vaevleme vähemagamises ja näeme veini järgselt unes kummalist saksa kultuurteatritegelase maja, mis miskipärast asub Külitses ning kus on kummaline atmosfäär ja seal ööbib sadu inimesi ning see on maailma kõige rikkam mees keda ise kohal ei ole. Seal on suur bassein kus lapsed rõõmustavad ning väikekodanlased suitsetavad, lürbivad veini, tinutavad sametist kuuerevääridele olematuid mustreid, söövad imehäid kartulisalateid ning ohkavad kevadesaabumise rõõmus. Keegi ei tunne neid inimesi unes ära, sest et ema muutub nanosekunditega Alo Kõrveks ja veel kellekski kolmandaks ning see on nagu üks suur ekskursioon läbi sinu elu, läbi sinu päeva, läbi sinu iseenese. Kuidas saab kirjutada nii, et unustada, millest alustasid, upud suvalistesse kohtadesse, seod end võimalikult vähe, ei lõpeta lauseid ega mõtteid. Tuleb suvi varsti, jah, me teame seda. Me ei armasta täna tühikuid ja salaja armastame siiski teatrit. Tegelikult ei armasta me reavahesid hoopis. Aga meile meeldib teatrikohviku magustoit ja see, kui inimesed saavad juttu rääkida. Rääkida/röökida end vabaks. Kuidas siis saabki olla teatrinägemistest aega kirjutada, kui ootad öösiti oma pesumasina pesemistsükli lõppu, ootad öösel, et pesu kuivaks, avastad hommikul ikkagi märja pesu, kuulad, kuidas inimesed maja koridoris samme kajatavad, kuivatad triiksärki radiaatoril, mis köeb veel viimaseid päevi, sest suvi on lähenemas ja kes see suvel ikka kütab. Romantiliselt unustad end mõnda ajastusse, tuletad meelde,  milliste värvidega on sinu lemmikfotod. Unistad suurtest tegudest, ilusast maailmast, röögatavatest fotodest, rahulikust muusikast. Armastad pidevalt klaverit. Kas vana arm kord roostetab või jääbki klaver. Tunned, kuidas sõnad saavad otsa, sõrmed väsivad, elu soojeneb, sest suvi läheneb. Ei jõua kunagi magama varem kui uue päeva esimesel või teisel tunnil. Ole tervitatud öö. Jääme lootma, et masinakummitused ja pea vahetused formuleeruvad sissekanneteks ka.