Kui kõnnid õhtuse Kalamaja vahel ning vaatad avarat tumedat taevast, kus sõuavad rahulikud pilved ja kuulad Kaido Sussi viisile ning Viidingu sõnaldele laulu “Terveks suureks suveks valgeks jäingi…” – siis on kummaliselt kerge tunne. Kummalist kergust vist lisab ka see, et eilne esietendus möödus väga edukalt ning paljudele inimestele sai rõõmu teha. Selle üle on hea meel.
Tramm Kalamajja logises nagu tramm ikka. Tagumises pooles levitas lehka üks “bomž” (ma sain selle sõna oma sõnavarra alles nüüd, proovide käigus). Balti Jaamas sisenes pooliku õllepudeliga pikk mees ning nutetud silmadega naisterahvas, pabertaskurätt näpus. Nad olid nooremapoolsemad. Huvitav, mis juhtunud oli? Trammis on sadu lugusid. Ning palju kojuminevaid inimesi.
Järgmisel nädalal on palju etendusi ning reedel on rahvusvaheline teatripäev. Hoiame omadele pöialt!