Kui ma silmad lahti tegin oli juba ennelõuna. Nii sõin hommikust ja sõitsin bussiga kinno. “Benjamin Buttoni uskumatu elu” kestis peaaegu kolm tundi. Liiga kaua. Kuna lugu sai juba algusest selgeks (või õigemini selgitati juba varem treileritega), siis lugu oligi täpselt see, mis ta oli. Väärtust lisasid seitse mustvalget välku, hämmastavad grimmid ja ilus naispeaosatäitja. Kui annaks hindeid, siis kümnest kuus. (See oli vägev, et Benjamini mängisid enne Brad Pitti veel kolm näitlejat, aga kogu aeg oli tunne, nagu oleks Brad Pitt ise mänginud. Silmad olid kõigil sarnased…)
Teine kultuuriüritus oli La Comédie-Française etendused Eesti Draamateatris (kuna Draamateater oskab hämmastava kiirusega enda kodulehelt kaotada nende etenduste kirjeldused, siis viidet ei ole. Lisa: siiski leidsin). “Pidu” ja “Naeruväärsed eputised”. Komöödiat ei olnud. Prantsuse külalisteater oli igav. Kahju.
Esimeses loos “Pidu” loeti nulltekstilaadset ilma suuremate emotsioonideta autoriteksti, mis kohati oli naljakas, enamjaolt mitte. Mitte midagi ei mängitud ja lihtsalt oldi. Lavakujundus oli ka üsna igav ja ainukene asi, mis huvi köitis, oli tagalaval asuv vildakas klaaspaneel, kus peegeldus paneelmaja. Sellele saladusele, kuidas see peegeldus tekkis sain ka jälile. Binokli abiga sain jälile.
Õhtu teine pool Moliere “Naeruväärsed eputised” oli veidi mängulisem. Aga näitlejad olid üsna vanad ja kogu asi oli veidi stiilitu. Moderne võti segatud groteskiga. Vist ongi nii, et eestlased saavad vaadata ainult eesti teatrit (või Hermanist)
Ma vaatasin ka laupäeval prantslasi ja mulle küll meeldis 🙂
Esimene oli lihtsalt nagu päriselu. Aga mismoodi see peegeldus tekkis? Meil binoklit polnud ja jäigi segaseks. Teises olid näitlejad vanavõitu jah (mis väga ei sega kui lühinägelik olla :)), aga isa, kes nägi välja nagu Johhny Hallyday oli uhke.
Peegeldusega oli selline lugu, et lavasügavuses olev klaas oli kerge nurga all, suunaga üles lavatorni. Klaasi kohal oli projektor, mis projitseeris õhtuse paneelmaja koos oma süttivate ja kustuvate akendega “lavatorni” asuvale ekraanile, mis omakorda oli nurgaga klaasi poole. Ja sealt peegelduski see projektori pilt tagasi. Seda arvan mina, aga huvitav oleks muidugi Draama lavapoistelt järgi uurida, kas see ka päriselt nii oli.
Minu meelest oli ka tore! Komöödiat oli isegi esimeses osas, mis minu meelest oli palju mängulisem kui teine osa(kohvi segamine, salaja suitsetamine, püksinööbi õnnetu saatus, tahe tort). Mis puudutab näitlejate mängu, siis Toompere jun. Bulgakoffis minu meelest ka lihtsalt oli, aga näed, kiideti(ja siiamaani kiidetakse) taevani. Kui Bulgakoff välja arvata, siis üldiselt olen ma seisukohal, et hea näitlemine ongi see kui ei saa aru et näideldakse. Pealgi on laval väga keeruline lihtsalt olla, seal ei saa kunagi ilma kuidagi olemata olla. Lavakujunduse koha pealt ei ole ka nõus. Korterelamutes ongi enamasti köök sama väike kui kemps ja seinad nii õhukesed, et neist võib lausa läbi näha – minu meelest päris andekas tõlgendus.
Eputised olid jah vanad ja seda koomilisem kogu lugu tundus. Noor inimene sätendavates ja läikivast vakstust riietes on ju üsna igapäevane nähtus.
Ja muuseas, Eputiste lavaruum ei olnud mitte stiilitu, vaid camp-esteetika musternäidis.
btw mis asi on lavatorn?
Ega ma sinuga nõus ei ole, aga see ongi hea, et on erinevad arvamused. Lavaesteetika oli ikka üsna nigel ja enamjaolt käis puhas teksti esitamine.
Aga lavatorn on õhuruum lava kohal kus asetsevad prožektorid ja kuhu tõstetakse dekoratsioonid. Lava kohal, Draamateatris, on vähemalt kahe lavakõrguse jagu ruumi ning seda ümbritsevad neli seina, nagu lavagi. Ning kogu seda ala kuni katuseni nimetataksegi lavatorniks, koos stangede, prožektorite, töörõdude ja muuga.
Veiko-sa panid peegelduse tehnilise kirjeldusega täiega täppi.Seega 5+.
Draama lavamehed kinnitavad seda ja annavad sulle ordeni