Armastan teatrit

Olen viimasel ajal sattunud lugema teatrist ning teatrit puudutavast. Aegade tagusest ajast, veidi varasemast ajast ning ivake praegusest ajast. Sees on soe suvetunne, aga ka teadmine, et saabub sügis, romantika, niiskus, jahedus ja mõtteselgus. Sees on igasügisene teatri tegemise igatsus ning teatri vaatamise igatsus.

Pühapäev viis Dominiiklaste kloostri hoovi vaatama lavastust “Kiivad armastajad”. Lavastajaks Kristjan Üksküla ning laval trobikond häid sõpru ja toredaid tuttavaid. Olin lummuses, lugu kiskus mind suvelõpuna kaasa. Mulle meeldib aus ning pretensioonitu teater. Mulle meeldib, kui lugu räägitakse mulle, sest lugu tahetakse rääkida. Mulle meeldib vaimukus, andekus ja siirus.

Teater on maailmade loomise viis. Teatris saab igal õhtul jutustada lugu, mida koos sinuga kuulavad/vaatavad sadakond inimest. “Kiivad armastajad” viis tagasihoidlikult meid kuskile ajas tagasi. Kas oli see Itaalia või Eesti, vahet ei ole. Mulle meeldib olla loo lummuses ning elada õhtustes teatrimaailmades. Lavastuses oli suurepäraseid rolle, loodan, et saan seda rollisooritajatele näost näkku öelda. Mul on hea meel, et Eesti teater kasvatab oma kasvulaval noori ning andekaid keda vaadates on uhke tunne, et töötan teatris!

One comment

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga