Aasta valgeima öö kolm pööret. Pööriöö I, II ja III

I

kõnnid kuskil linnaöös
ülelinnalise elektrikatkestuse ajal
vanadel rööbastel kuuled,
kolisevad kummitustrammid
sügeleb talla all tänav
on aasta valgeim öö
ja päike kukub vaid korraks
puud kahisevad möödunud päeva lugusid
sosistavad üksteisele juhtunut
istud kolisevale kummitustrammile
sõidad mööda elektrikatkestatud linna
inimesi üldse ei olegi
ja puud julgevad sosistada
kuna kõik magavad
kui oleks julgust, kirjutaks sellest romaani
linn see muutub metsaks
must möödub bussijaam ja Tartu maantee sirgel seisan,
vaatan lahkuvaid, saabuvaid tramme
kukkuvat ja kohe tõusvat päikest
kohe kohe teretavad kohvikud ja puhvetid
varajasi ärkajaid, hommikusi saiu
kohvilõhna eelaimust
sõidad nüüd juba päris trammiga koju
linn ärkab ning sina sead magama
agulite uulitsad täituvad
ja korraga, vahetult enne päikesetõusu
on elekter linnas tagasi
minutiks süttivad tänavalaternad
et siis anda taas teed päris päevavalgusele
möödus pealinna pikeim valgeöö

trammis nr. 4

II

söön näljaga siin hämarusse uppuva pealinna puiesteel
papptopsi seest friikartuleid
kohati on New Yorgilik tunne
kajakad karjuvad tänavalampe põlema
need aga ei reageeri
on tummad. kui räägiksid, siis palju
linna valgustavad trammid
nende vaikses kolinas uinuvad päevased inimesed
kohe ärkab öö ja kesklinna telliskiviseinte tagant
hakkab kostma õnnejoovastust jahtivate inimeste rütmiline tümpsumine
nad tantsivad ennast päikeseloojangust päikesetõusu
siis tuleb veel hilisem öö ja ikka veel hämaras linnas
valgustab äraõitsenud sirelite lehti
tuhmkollane tumm tänavavalguslamp
mu huuled on friikartulitest soolakad
nüüd on mul merelinna tunne
nagu öine meretuul sealt Admiraliteedi basseini poolt
oleks puistanud mu huuli meresoolaga
ma tean, et see on vaid kunstlik meri,
mis tänu ameeriklaste kiirketile mu huuli soolab
aga endiselt on säärane newyorgilik tunne pääl
prillid udutavad mu selget silmapiiri
kui hingan jopekaelusesse sisse
ootan endiselt seda ülelinnalist elektrikatkestust,
mis laseks mul uskuda, et käes on 1930ndad
pimeduses on linn ikkagi kuidagi vanem
ja hämaruses ei paista silma tänapäeva poolt tehtud iluvead

trammis nr. 1

III

viimaste trammidega saabuvad haigutavad Kalamaja elanikud
suvi on tänavate sulgemise aeg
puitrajooni aknad on avatud
nad lasevad sisse jahedama öö saabuvat õhku
autosid ei sõida,
sest suvi on tänavate sulgemise aeg
pikkadel sirgetel tänavatel jalutame
pool tundi enne keskööd
kuid ikkagi on valge
selles ülelinnalises elektrikatkestuses
pimedale tänavale helendavad tüllkardinate tagant
soojad toad ja laupäevased inimesed
linn hingab ning rahuneb
uus sajand on kestnud juba aastaid
kui seisatad, kuuled kuidas viimased sirelid närtsivad
aasta valgeimal ööl

kalamajas
20. juuni 2009

2 kommentaari

  1. read, mis lasevad ühel sisemaailmal tõeliselt välja paista, puudutavad alati teisi paralleelmaailmu…
    Minu maailm sai praegu puudutatud – imeilusa linnaromantika ja kõlaris laulva Hedvig Hansoni ühismõju, mis muud 🙂

    Ilona

    PS! see jääb mind ilmselt mõneks ajaks kummitama:
    “kui seisatad, kuuled kuidas viimased sirelid närtsivad
    aasta valgeimal ööl”

Vasta Heli-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga