Pühapäev

Ma põgenesin rongi. On hele varasügisene pärastlõuna ning rongi aknast kihutavad ja liiguvad mööda maastikud. Loen raamatut ja kolisen koos rongiga Tallinn-Riisipere marsruudil.

Maal aurab tee ja lõnasöök teistmoodi kui linnas. Linnas polegi aega söögi auramist märgata. Aga maal on mõtted lahedamad ning õhk jahedam ja siin aurab tee suures plekk-kruusis kuidagi pidulikult. Päike joonistab suure toa põrandale läbi pitskardinate veidi uduseid mustreid. On tagasihoidlik hilislõuna kusagil pealinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel.

Loen Mari Tarandi raamatust “Ajapildi sees”: “Lõõmav, õitsev kevad, neljanda kursuse eksamisessioon, surev isa ja suur armumine. Need pidid ühte mahtuma.”

Nüüd kukub õhtupäike juba kasvuhoonete taha ja suures toas on pehme õhtuoranž valgus. Vanavanemad käisid saunas ja nüüd pandi televiisor mängima. Pakkisime ploomid, siirupi, kartulid, sibulad, küüslaugud ja arooniasiirupi rattakotti. Ärasõidurongini on tund.

Ma ikka imestan, et kes see neid teise kanali uudistesaate maitsetuid muusikalõike valib…

Nüüd on õhtu ja vanaaegsed pilved sõuavad raudteejaama päevinäinud perrooni kohal. Eemalt, metsa tagant, on kosta maante müra. Ja juba lähenebki mürisedes rongi valgusvihk.

Õhtune päevavalguslampide poolt valgustet rong vurab Keila ja lõpuks pealinna vaksali poole. Rong on täis maalt lahkuvaid vanu ja noori. Kes läheb linna tööle, kes õppima, kes elama.

Loen edasi Tarandit. Katke Juhan Viidingu küpsuskirjandist:

“Modernistlik-sürrealistlikult:
üks tänav ütles mulle,
et
ta jälestab inimesi, kes teda tallavad.

Aga mina ei hoolinud ta jutust, sest et kuidas saab üks sajanditevanune tänav mulle midagi huvitavat või tarka öelda, kui ta ei ole õppinud ajaloolist materialismi?”

Elisabet Tamm teatab oma maheda häälega pidevalt järgmisi peatuseid…

On õhtu ja linn särab pimeduses. Kohe astun rongilt maha ja väntan läbi lõhnava Kalamaja koju. Krigiseb rong.

One comment

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga