Kuu: september 2008

Minu esimene LOMO kaamera – Holga

Foto, Teadmisi

See ongi minu Holga / This is my HolgaSee on minu Lomo Holga kaamera. Tänu Fotoluksi kauplusele, kus nüüd juba mõnda aega on uhke lomo-seeria müügil, sai laupäeval endale soetatud.

Põhipõhjus oli muidugi selles, et digikaamera teeb liiga korralikke pilte ja tahaks midagi juhuslikumat, räpakamat ja ootamatumat. Pärast esimest lomo-vaimustust tundusid digipeegli pildid ka veidi värskemana ja mõnusamana.

Seda, kust lomo kaamera alguse saab, ma ei olegi veel päris täpselt aru saanud. Põhipõhjus on ikka vist Venemaal juba eelmise sajandi algupoolel välja töötatud odav keskformaatkaamera. Lomo Holga kaamera ajalugu peaks ulatuma Hiinamaale, kus 1982. aastal see kaamera esimest korda ilmavalgust nägi. Tegemist on siis üleni plastikust kaameraga. Jah, ka optika on plastmassist. Formaat on tal selline, et sisse käib 120mm film, ehk siis toosama, mida Kodak juba aastast 1898 toodab. Holga pakub väga odavat võimalust tegeleda keskformaadiga. Esialgu oligi turg suunatud fotokoolidele ning huvilistele, kes said endale odava raha eest lubada keskformaatkaamera. Hiljem sai sellest suurem liikumine ning moodustati Lomograafia organisatsioon, mis täna esitleb ennast veebikeskonnas lomography.com.

Mehed pingil vol 2 / Sitting vol 2Kuna kaamera on üleni plastikust, siis on sellega mängimine tunduvalt turvalisem, kui mõne kallima kaameraga. Lihtsalt võib ka nii juhtuda, et kaamera läheb veidi nässu ja katki. See omakorda annab aga veel mõnusamaid pildiatmosfääre. Keskformaat-kaamera Holgaga saab pildistada ka 35mm filmile. Selleks on poes müügil kas spetsiaalne adapter või siis paned lihtsalt filmi masinasse ja saad unenäolise servast servani kaadri. Üritasin eile ka midagi sellesarnast sisse skänneerida ja see kõrvalolev pilt on siis parim, mida Epsoni odav-skänner andis.

Filmikaamera lõbu on ju alati selles, et sa kunagi ei tea, millise pildi sa kätte saad. Seda suurem lõbu on Holga puhul, kuna välja võib tulla täielik “saast” või siis hoopis pärl.

Kõike muud kaasnevad saab lugeda lomography.com kodulehelt. Ja siin veel üks eraldi link Holga modifikatsioonide kohta.

Kuidas me suhlame arbuusisuhkrus ja kuidas normaalsused muutuvad ja kuidas me ei tea, mida tähendab dihotoomia, sest et see on tegelikult väljend mitte võõrsõna ja kuidas kõik on nii magu ja soe

Uned

Seda õhtut ei anna sõnades nii või teisiti kirjeldada. Sõnasse saab raiuda mõned atmosfäärid ning üksikud repliigi, pilti aga hetked. Kõik hetked on nii või teisit mööduvad. Aga nagu kirjas Alliksaare luuletuses “Aeg”: “Ei ole mõtetult elatud aegu, / mõte ei pruugigi selguda praegu“.

Neli meest ja üks naine “ehitavad” nimetissõrmedest relvad ning puhuvad “tossavad” torud suitsust puhtaks kahe eraldi konkreetse puhumisega. 
KOOS: (Üsnagi pudikeelselt) Finito djadja! 

Teile ei ütle see midagi, aga mulle ütleb, ja sellepärast panen kirja tolle UNO-mängu õhtu kvintessentsi ja sukeldun hetkeks veel kord algusesse ning atmosfääridesse. UNO on nii või teisit vallanud osa meie teatrist ja nüüd ka juba veel vähe välisemaid seltskondi. Tänu modifitseeritud reeglitele on sellest lisaks süütule lapsemängule saanud ka kiiruse ning tähelepanelikkuse test. Mängus on adrenaliini. Ja teatud kohtades ka kõvasti ropendamist. Mõni tund peale mängu algust võib juba kuulda “ladinakeelset” huumorit ja pista pea kaenla alla, joonistada naabritele roppusi otsaette. 

Siis jaotatakse erivärvilised kaardid laiali. Ja kellelegi ei ütle enam see eilne õhtu midagi. Need naerud naerdi seal ära ja need hullused said ainult osaks nendele, kes tollel õhtul sellest aru said. Esmaspäevased arbuusid on punased… (need on need ainumad, mis õiget värvi). 

Mõnes mõttes on totaalne “juhtme kokku ajamine” alati teraapiline. Sest, et siis saad sa kinnitust, et pole ise veel täiesti hulluks läinud. Teised kõrval on ju täpselt samasugused. Ja siis kaobki juba arusaam, mis on reaalsus ja mis on tegelikus. (Ning kas reedesed arbuusid on sinised või valged. Ja kas pühapäevased arbuusid ikka on pruunid.)

Nii kui nii kõnnime kõik ühises arbuusisuhkrus. Mõned lihtsalt ekslevad pidevalt Unustatud Töökojas. (Originaalis, Brautigani sulest siis – Forgotten Works). Nii me elame oma elu siin arbuusisuhkrus. 

Kõik on pidevas muutumises. iDEATH on iga päev eraldi nägu. Nagu meie eludki on iga päev eraldi nägu ja annavad meile julgust oma pidevas muutumises. Pidevast muutumisest peab teadlik olema. Ei tasu kinni hoida eilsest normaalsusest. Sest et muidu sa arvad, et enam ei olegi normaalne. Eilne normaalne ei saa olla kogu aeg normaalne. Ja täna on uus normaalsus. (Vabandan katkendlike mõtete pärast. Aga eks see kõik ole üks “dihotoomia” (siinkohal võtta seda kui väljendit, millest enamik aru ei saa, mitte võõrsõna))

Öö ootab meid oma voodis ja on sõbralik. Ta tahab meile pai teha. Ärge karte ööd. Puhake ka. Siis tuleb uues päev suhlamiseks. Arbuusisuhkrus.

Tavaline elu ime

Igapäevaelu

Tavaliselt paned pesumasinasse kaks sokki, näiteks punast, ja võtad välja ühe. Täna panin masinasse kaks punast sokki ja võtsin välja kolm. Kas kadunud sokid ilmuvad tagasi pesumasina mustast august? Või mis nendega seal pesukosmoses toimub?

Eestimaad on tabanud kultuuritus

Teater

Eestimaad on tabanud kultuuritus,
raha ei anna mitte keegi…
(ansambel Minu Isa Oli Ausus Ise)

Ja nii aastani 2013. Sest et selleks ajaks vast jõuab teatrite rahastamine samale tasemele kui aastal 2007. Järgmisel aastal kärbitakse kõikide teatrite eelarvetest 10%.

Eesti kultuuri kärbitakse 22%. Edaspidi oleme me veerandi võrra kultuurivaesemad.

Pühapäev

Igapäevaelu

Ma põgenesin rongi. On hele varasügisene pärastlõuna ning rongi aknast kihutavad ja liiguvad mööda maastikud. Loen raamatut ja kolisen koos rongiga Tallinn-Riisipere marsruudil.

Maal aurab tee ja lõnasöök teistmoodi kui linnas. Linnas polegi aega söögi auramist märgata. Aga maal on mõtted lahedamad ning õhk jahedam ja siin aurab tee suures plekk-kruusis kuidagi pidulikult. Päike joonistab suure toa põrandale läbi pitskardinate veidi uduseid mustreid. On tagasihoidlik hilislõuna kusagil pealinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel.

Loen Mari Tarandi raamatust “Ajapildi sees”: “Lõõmav, õitsev kevad, neljanda kursuse eksamisessioon, surev isa ja suur armumine. Need pidid ühte mahtuma.”

Nüüd kukub õhtupäike juba kasvuhoonete taha ja suures toas on pehme õhtuoranž valgus. Vanavanemad käisid saunas ja nüüd pandi televiisor mängima. Pakkisime ploomid, siirupi, kartulid, sibulad, küüslaugud ja arooniasiirupi rattakotti. Ärasõidurongini on tund.

Ma ikka imestan, et kes see neid teise kanali uudistesaate maitsetuid muusikalõike valib…

Nüüd on õhtu ja vanaaegsed pilved sõuavad raudteejaama päevinäinud perrooni kohal. Eemalt, metsa tagant, on kosta maante müra. Ja juba lähenebki mürisedes rongi valgusvihk.

Õhtune päevavalguslampide poolt valgustet rong vurab Keila ja lõpuks pealinna vaksali poole. Rong on täis maalt lahkuvaid vanu ja noori. Kes läheb linna tööle, kes õppima, kes elama.

Loen edasi Tarandit. Katke Juhan Viidingu küpsuskirjandist:

“Modernistlik-sürrealistlikult:
üks tänav ütles mulle,
et
ta jälestab inimesi, kes teda tallavad.

Aga mina ei hoolinud ta jutust, sest et kuidas saab üks sajanditevanune tänav mulle midagi huvitavat või tarka öelda, kui ta ei ole õppinud ajaloolist materialismi?”

Elisabet Tamm teatab oma maheda häälega pidevalt järgmisi peatuseid…

On õhtu ja linn särab pimeduses. Kohe astun rongilt maha ja väntan läbi lõhnava Kalamaja koju. Krigiseb rong.

Sarah Kane stiilis monoloog armastusest

Looming

Teatris lava taga tekkinud igapäevamonoloog, mida lugeda ühe hingetõmbega. Tänu sellele, mida ma ei kuulnud.

Ma ei armasta sind tänaval, ma ei armasta sind etendustel, ma ei armasta sind teatris, ma ei armasta sind Kadriorus, ma ei armasta sind tualetis, ma ei armasta sind lõunat süües, ma ei armasta sind riideid vahetades, ma ei armasta sind öösel, ma ei armasta sind hommikukohvi juues, ma ei armasta sind oodates, vaadates ja niisama olles, ma ei armasta sind ukse taga, ma ei armasta sind kingalusikaga kingi jalga pannes, ma ei armasta sind treppidel, ma ei armasta sind prügikastis, ma ei armasta sind nuusates, ma ei armasta sind tervitades, ma ei armasta sind muusikat kuulates, ma ei armasta sind magades, ma ei armasta sind tantsides, ma ei armasta sind suitsetades, ma ei armasta sind koosviibimistel, ma ei armasta sind alati, ma ei armasta sind kodus, ma ei armasta sind poes arbuusi ostes, ma ei armasta sind loomaaias, ma ei armasta sind koduteel, ma ei armasta sind rattaga sõites, ma ei armasta sind kirjutades, ma ei armasta sind jalutades, ma ei armasta sind viirukit põletades, ma ei armasta sind lava taga, ma ei armasta sind, arvatavasti, ma ei armasta sind Kalamaja õhtuses tuules, ma ei armasta sind luuletusi lugedes, ma ei armasta sind sõrmedega kõrvu kinni toppides, ma ei armasta sind nagu maasikat, ma ei armasta sind eilseid asju meenutades, ma ei armasta sind väljas lõunat süües, ma ei armasta sind neljapäeva pärastlõunati, ma ei armasta sind maalides, praalides ja alkoholivabu kokteile juues, ma ei armasta sind juukseid kammides, ma ei armasta sind nägu pestes ja iseennast tutistades, ma ei armasta sind habet ajades, , ma ei armasta sind trammiga sõites, ma ei armasta sind bussiga jänest sõites, ma ei armasta sind taevasse vaadates, ma ei armasta sind reisides, ma ei armasta sind kogu aeg, ma ei armasta sind tavaliselt, ma ei armasta sind unustuseni, ma ei armasta sind magusalt, ma ei armasta sind prügi välja viies, ma ei armasta sind nii – vaid üha rohkem.

Tavaline elu

Igapäevaelu

Öö tiksub Kalamaja kohal. Vahepeal on palju juhtunud. Aga nii  kui nii juhtub kogu aeg midagi ja kõike ei olegi vaja tähendada üles. Suhlame “Arbuusisuhkrus”, kuulan erinevat muusikat, pildistan ja filmin, loen ja töötan, olen etendustel ja saunas, käin külas ja mängin kaarte, keedan kohvi ja vaatan televiisorit, kõnnin internetis ning vaatan filme, ei korista, sõidan rattaga, käin poes, pesen hambaid, lasen juukseid lõigata, olen olemas.

Veel toimus teatris vahepeal pressikonverents, hulgi koosolekuid, proove. Mängime aeg-ajalt UNOt.

iDEATH

öö on öös

Igapäevaelu

öö on öös
mu laual nõristavad vaasist vett
kimp nelke nõnda punaseid
loen raamatuid öös ja ööst
nädal algas albus kukenoosis tõdede ja õigustega
nüüd on kesknädal ja midagi peale öö ei tule pähe