160508

Suveuim ootab ees. Aga veel on Kalamaja vahel jahe kevad. Viimased kaks päeva on veel läinud kõvasti tööd Vargamäele mineku nimel ning homme hommikul tuleb läbi käia kõik poed ja peod, et saada järgnevateks nädalateks kõik ostetud. Esmaspäevast põrutame pealinnast ja tolmame Vargamäel teatrit teha.

Tule teatrit tegema!

Kui veel on keegi tore inimene (eriti tore, kui see oleks meesinimene), kes tahab oma suve veeta teatrit tehes (väikese päevatasu ning kolm korda päevas söögi eest) – siis on viimane aeg lugeda Linnateatri uudist ning end kirja panna. Äkki on Sul sõber või tuttav, kes veel infot ei tea, aga tahaks tulla? Küsi järgi!

Statiiv keset Kalamaja asfalti. Tään määritab teatri seinu.

Õhtune Kalamaja oli veidi külm ja mõjus kummalisena, kui sõidutee nurgal statiiviga öövalguses puumaju pildistasin. Ootasin seda, et autod ei tuleks ning oma tuledega pilti ära ei valgustaks. Ööõhtu on karge ning teist päeva on kevad muutunud külmaks. Nii kui toomingad õitsema hakkasid. Nagu ütles üks hea ja elu näinud teatrikunstnik täna meie teatrikoridoris, siis toomingate õitsemise ajal on alati veidi külm. Aga teatris on soe. Tään määrdub mööda seinu ja puuder heljub õhus.

Enne- ja pärastlõuna möödus Indreku ostetud Nintendo Wii’ga. Tagusime golfi ja tennist ja keeglit ning ma mõtlesin, et küll on lastele hea telekamäng välja mõeldud. Sportlik ja puha. Ja eks meie need lapsed olegi. Veel õhtul pärast etendust tegime Tõnni ja Allaniga keegliturnamendi.

Tiru-piru-liru
linnas liigub kilu

Helistage Tartu sõpradele ja öelge, et nädalavahetusel on Mailaul ning palju ilusaid kontserte.

Koristus, lavakas, lõpp ja tulipunane vihmavari

Aken on lahti ning linnud laulavad end Kalamaja vahel hulluks. On üüratu ja mõnus-jõhker kevad. Linn õitseb ning rohetab ning suund Kalamaja-Kadrioru on malbeteks jalutuskäikudeks ja öiseteks rattasõitudeks väga sulnis.

Kronoloogiliselt tagasi. Täna kell 17 oli Lauluväljakul tänukontsert koristajatele. Väikelapsed võtsid käsivartele autogramme ning lubasid neid nädal aega mitte pesta. Klaveriga sai rahvale lauldud ning inimesed olid intelligentsed ja ausad ja rõõmsad. Oli palju toredaid muusikuid ja inimesi. Pärast käisime toidupoes ja rääkisime pikalt Anuga juttu.

Eile oli suur koristus. Mõnus patriootlik tunne ning eesti lipp aknavahel lehvimas, põrutasime Linnateatri bussi ja autodega Suurupisse (Harku) ning kraamisime metsa alt kindlasti üle tonni prügi. 16:10 sai meie töö läbi ning naasesime väsinuna teatrisse. Vaata ka ETV kokkuvõtet ning Reporteri uudist. Mõlemasse sattus ka Linnateatri tiim.

Üleeile lõppes nädalane lavakooli sisseastumiseksamite eelvoor. Seitse päeva hommikul kümnest õhtul kümneni. Kümneid ja kümneid andekaid inimesi ning küllastus kahest luuletusest, nagu alati. Iseenesest väga ilusad luuletused, aga mitte siis, kui pead kord tunni aja tagant kuulma.

Olge mõnusad ning nautige linnavaikust, maavaikust ja linde.

Lõpetuseks luuletused, mida tasuks mitte pähe õppida. Aga lugemiseks on nad ilusad.

Tänu Piret Kruusperele sai ka õiged variandid luuletustest:

Doris Kareva
LÕPP

Ma ootasin Sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et Sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
Ma ootasin Sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti Sa ei pea.

Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid.
Ma teadsin, Sa ei tule nagunii.

Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

(Luuletuse sünniaasta on 1976,
mina (Piret Kruuspere) leidsin selle Kareva valikkogust “Armuaeg”, Tallinn 1991, lk. 23)

Betti Alver
TULIPUNANE VIHMAVARI

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud,
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
“Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma.”

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad –

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.

Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.

Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

(Luuletuse sünniaeg on 1964, siinkohal on tsiteeritud Betti Alveri valikkogust “Tähetund”, Tallinn 1966, lk. 15-16.)