Lampide ja päikeste rütmilises heljumises keerlevad mööda magistraale ja puiesteid suveriietes tütarlapsed – nad oskavad heegeldada maailma ilusaks ketiks

Seal oli üks kultuurimaastikult tuntud mees, kes tahtis, et ta saaks pitsi viina.
Seal olid punased lambid, mis kõikusid üllatunud sünnipäevalapse näo rütmis.
Seal oli toredaid ja ilusaid inimesi, keda Tõnis Mägi lindipealt ilusamaks laulis.
Varem, hommikupoole oli väga ilusat ilma ja kergust ja proovis naeris üks poiss nii pikalt ja nii ilusa koha peal.
Tolm lendles õhus, ma kahetsesin, et mul fotoaparaati kaasas ei olnud, oleksin püüdnud neid helbeid varalõunases päikese valguses.
Eelmistel päevadel oli sünnipäev, veel üks, ja hommikukorter juugendkohviga voolas mööda söögitoru nii kenasti makku ja solises seal kerglases laines.
Üksteist embasid tuvid külmal rongiperroonil ja kaks rongi krigisesid teineteisele oode.
Veel enne oli igasuguseid asju, mis kõik ei peagi meelde tulema ja mida kõike ei peagi keegi teine teadma.
Vahepeal oli palavik ja siis ei olnud ja täna pärastlõunal hiilis ta ikka mulle ligi ja paitab praegu õrnalt pead ning sikutab õlast, et mine teki alla, ole hea poiss. Ja ma lähengi teki alla ja olen hea poiss. Homme ei ole proovi ja olevat Muusikamajas kell kuus üks hea olemine ja ma võibolla vaatan, mis seal tehakse.

Niiviisi ongi mul helerohelised sokid jalas ja kuidagi juurtega siin asfaldis kinni, ootuses kevadõhku heljuda.

Kuidas me traallaevaga sõitsime ja öö lehkas pealinna kohal

Me käisime eile õhtul traallaeva “Toolse” peal. Sõitsime Miiduranna sadamast välja ja loksusime poolteist tundi pimedal pealinna merel. Eemalt paistsid kaugeneva linna tuled ja traali tekk lehkas mõnusa kala järele. Kuulasime kuidas mootoriruum mürises ja sinist tossu välja pildus, paotasime uksi ja vahtisime kitsaid, imekitsaid koikusid, katsusime messis kraani ja pliiti ning lasime külmas öös traalimeestel enesele juttu rääkida. Ööpimeduses oli hetkes reaalne ja ehtne tunne, et oled ning teed midagi, millel on lõhn, maitse ning olemus. Pärast andis 36 aastat merd kündnud traalimees meile ämbritäie räime ja teise vürtsikilu ning soovitas homme teha mundris kartulat ja süüa vürtsikilu kõrvale ning ütles et “Kui sööd kala, siis seisab nagu tala!”.

Ja mul kummitas mõttes see dialoog, mis on viimase aja dramaturgia üks parimaid, kus midagi ei öelda aga samas öeldakse nii palju:
JÓNAS noogutab pead ja vaatab teisi kassette.
JÓNAS: Vahet pole.
KIDDI: Okei.
JÓNAS: Pornot ei ole?
KIDDI: On küll. Üks on seal.
JÓNAS: Ainult üks?
KIDDI: Noh... ma... tead küll.
JÓNAS: Vahet pole.
KIDDI: Tema tütar oli seal parasjagu tööl ja nii.
JÓNAS: Araks lõid?
KIDDI: Ei, lihtsalt...
JÓNAS: Vahet pole.
KIDDI: Okei. (lühike vaikus) See on saksa... või noh... hollandi oma...

Ja pärast sõime Jaanuse juures suppi ning käisime saunas. Kõrvus kumises veel traallaeva mootori rütm ja libe tekk…

Mida teha Jonase bluusiga (pluusiga?) ja mismoodi on su vaimu seis?

Kuulan kuidas muusikamängija striimib netist bluusi ja sirvin kempsus vanu CHEESE (loe tšhiise) – (http://halbus.blogspot.com/). Samal ajal pesen apelsini-ingveri seebiga käsi ja mõtisklen, et mida võiks Jonas vaatuse alguses teha, kui autor on kirjutanud, et laulab bluusi… Joon kruusist vett ja haaran kotist sulepea, selle, mis ma Pariisist ostsin, ja oma märkmiku.

Varaõhtune bussipeatus keset vana Haapsalu maanteed oli päikeseloojangujärgselt tume. Bussis kaklesid ü k s vanem eesti neine ja ü k s noorem vene neiu istekohtade üle. Kass jooksis maal peitu, sest ta ei tunne võõraid inimesi. Koeral oli pärastlõunal nukker nägu peas. Tal oli pärastlõunane nukrus, sest et peale lõunauinakut tundus köök veidi segane. Ma istusin paar tundi köögi laua ääres ja vaatasin kuidas tihased pekki toksivad ja kuidas pliidi all puud praksuvad ja lugesin vaheldumisi “Wikmani poisse” ja kuulasin mida vanaema ning vanaisa rääkisid. Muidu valitses õues pori ja see oli prioriteetne pori (mida iganess, kahe essiga, see ka ei tähendakss).

Tierseni viiulid rahmeldavad kõrva. Mida teha Jonase bluusiga. Tekst on kaootiline…

JÓNAS
(laulab bluusi):
Kajut. Ruum laeva peal. Ja sa lamad seal üksinda, mõeldes surmast või sellest, kui palav on päike. Mõtled oma mõrkjasmagusast elust. Kõik väriseb siin laeva peal. Uks väriseb, koi väriseb, põrand ja vana katkine radiaator. Kõik see väriseb mootori rasketest tõmmetest, ja sa tunned, kui salapärane on see koht. Väga harva vaatad sa välja oma kahest aknast – illuminaatoritest. Kuigi tavaliselt on midagi näha. New York – London – Raufarhöfn. Ja verine ookean.

(Benni, Kiddi, Jón Geir ja Masinist tulevad trampides lavale, seavad end Jónase ümber seisma ja laulavad taustahääli.)

Lemmikpiltidest läheb kõik kõvaks

Ennast võib haiglaselt ekstaasi vaadata Flickri fotodest. Eriti meeldib mulle flexplore, sest et seal saab iseenda või ükskõik kelle lemmikpiltide järgi vaadata pilte. Ehk siis ta otsib sarnaseid pilte. Ja kujutate ette kui näete ainult enda lemmikpiltide sarnaseid pilte. Siis jääbki vaatama ja muudkui “favoriitima”. Ükspäev ma kavatsen kõik oma Flickri lemmikfotod välja lasta fotopaberile ning siis teha omale koju albumi või panna seinale. Siis ma näen iga päev ilusaid pilte.

Ropendage. See leevendab stressi ja väsimust!

Ropendamine on võimalus. Ropendamine on võimalus lasta aju lõdvaks ning käia korraks ära argipäevast ning tabudest. Viimasel ajal on nii, et kui moodustuvad erinevad seltskonnad, siis ropendamine on vastavalt seltskonna väsimus-, koosolemis- ja muudele astmetele vastav. Näiteks eelmisel suvel “Painaja” ajal oli ropendamine ikka väga hull. See olenes materjali sügavusest ja stiilist. Selle suve “Ronga” ajal oli ropendamine humoorikas. Hetkel on “Murdlainetuse” ajal ropendamine veidi nilbe. Kõik oleneb seltskonnast ning materjalist, millega tegeletakse. Aga ropendamine vabastab. Ropendamises on ürgset jõudu. Vanad eestlased ei kartnud ropendamist, vaid teadsid, et roppustes on vägi. Meesteseltskond ropendab teisti. Kui on kasvõi ükski naine seltsis, olgu ta nii oma kui tahes, ei ole ropendamine pooltki nii vägev kui ainult meestega. Eestimaa talves tulebki ropendada. See leevendab stressi ja väsimust. Ropenda üksi ja sõbraga. Ropp!

Argiasjades ongi igapäeva poeesia

Hommikune proov kujunes toredaks, saime küll nelja tunniga 7 lehekülge loetud, aga selle juurde palju mõtteid ja arutelu. Homme vaatame filmi ja siis vaatame, mis saab edasi. Lisaks sai pärast proovi kohe korraks turunduskoosolekult läbi tõtatud ja siis Venemaa sõidu teemaliselt koosolekult ja siis kiiresti lillepoest ja siis garderoobist ja grimmist ja siis etendus ja poole kaheteistkümnest õhtal koju.

Juuksegeeli lehk heljub all sauna juures tualetis ja on mõnus. Puudritolm hõljub grimmitoas ja teatrikoridorides. Ebamaised situatsioonid ning mõnus jutt. Hea on jälle uuel aastal uue hooga tööle hakata.

Päev otsa olen ka klõpsutanud oma uut objektiivi ning lisan pildid ka veidi hiljem Flickrisse. Uus objektiiv on ülimalt mõnus ja vähemalt paar päeva on nüüd portreefotodega mängimine garanteeritud. Ja muud argiasjad ka. Argiasjades ongi igapäeva poeesia. Mõnus on teha argiseid asju. Pesta hambaid hommikul ja tormata hilinedes bussi peale või siis jalutada hilishommikuses Kalamajas, teretada inimesi teatris ja võtta esimene ja kehva maitsega teatrikannukukohv, mis tegelikult on oma keskpärases maitses ülihea ja lahendada pisikesi probleeme ja vastata meilidele ja juua all kohvikus keefiri ja lugeda meili ja käia lillepoes ja olla niisama. Ilusat uut veelkord!

Tere talv Tallinnas. Murdlainetus

Esmaspäev. Lumi. Tere talv Tallinnas. Selle aasta esimene / üldse kokku neljas proov:

Murdlainetus

Jón Atli Jónasson
Esietendus: 15.03.2008

Lavastaja: Jaanus Rohumaa :: Kunstnik: Aime Unt :: Tõlkija: Mart Kuldkepp / Arvo Alas :: Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin :: Mängukoht: Hobuveski ::

Väike islandi traallaev. Lainete võimuses kõikuv metallkast, mille kitsas korpus on ühtaegu koduks, vanglaks ja maailmaks oma vähearvulisele meeskonnale. Nad loodavad suurele kalasaagile, lahutavad meelt videote ja kaardimänguga, kardavad tormi ja kapteni otsustusvõimetust. Nädalast nädalasse külg külje kõrval kulgev elu muutub kergesti painavaks, see toob esile inimeste valu ja unistused.

Jón Atli Jónasson, kes on ka ise traallaeval töötanud, kujutab kalurite elu ilustamata ja inimlikult, südamlikult ja karmilt, nukralt ja rõõmsalt.

Jónasson, hetkel üks menukamaid islandi näitekirjanikke, on viibinud ka Tallinnas. Linnateatri rahvusvahelisel teatrifestivalil „Talveöö unenägu” 2006 mängis islandi teater Frú Emilia Hobuveskis Jónassoni näidendit „Saja-aastane maja”, festivali raames toimus ka avalik kohtumine autoriga.

1972. aastal Reykjavikis sündinud Jón Atli Jónasson on värvikas kuju, kes on kirjutanud filmistsenaariume, tõlkinud näidendeid ja pidanud mitmeid ameteid filmi- ja teatrikunsti valdkonnas, töötanud aga ka kaluri, heavy-metal DJ ja pizzaküpsetajana. Aastal 2001 ilmus tema sulest novellikogu „Katkendlik rütm” ja aastal 2005 romaan “Pakase küüsis”.

Jónasson on kirjutanud kuus näidendit, mis on Islandis viimase viie aasta jooksul ka lavale jõudnud, näiteks “Kummituste karavan” (Reykjavíki Linnateater 2002), “Crowd Pleaser” (2003), “Rambo 7”, (Reykjavíki Linnateater 2005) ja “Mindcamp” (2006). Kuid tema tuntuimaks näidendiks on seni siiski “Murdlaine”, mis jõudis lavale teatris Vesturport. “Murdlainetuse” esmalavastus toimus 2004. aastal Vestmannaeyjaril ja hiljem on seda etendatud mitmeis paigus Islandil, samuti Saksamaal, Soomes ja Venemaal. Jón Atli Jónasson pälvis näidendi eest 2004. aastal Islandi teatripreemia “Gríma”. Ühtlasi esitati näitemäng samal aastal koos Vesturporti teatriga ajalehe “DV” kultuuriauhinna kandidaadiks. “Murdlaine” kandideeris Islandi poolt ka Põhjamaade teatripreemiale.