Ei olnud väga ekstravagantseid daame oma roosade kübaratega jalutamas ja see ei seganud ka teatrivaatamist. Seega festival, nüüd nädalane, mis Tartus aset leidis. Algus esmaspäeval. “The Endless Curve of Language Reformation” nagu festivaliraamatus trükit ehk siis “Keeleuuenduse lõpmattu kurv”. Saabusime Tartu kella üheteist paiku ja vihmases linnas sõime kiirelt pannkooki ning hommikukohvi ning asusime tutvuma Treffneri hoovi ehk siis autoparkla võludega. Mängukoht hurmas üha ja üha ning kogu konstruktsiooniline ja tehniline arsenal sai lagedale toodud – väärtustamaks ja tõestamaks keeleuuenduse barrikaade. Veel vaid ühe korra oleme mänginud 250 pealisele publikule – mai kuus ja ka Tartus. NO teatris on olnud keskmisel ikka sada inimest saalis. Aga hakkama sai saadud ja hea oli nii saalis kui laval. Peale seda ärasõit õhtuöhe ja pealinna.
Teisipäev tõi tööpäevad teatrites ning hooaja avamise, millel ma ise kahjuks viibida ei saanud, aga see lubati internetti üles riputada. Mina põrutasin hoopis uuesti Tartusse, et viibida “Tühiranna” esietendusel. Esietendus toob rõõmsad mõtted, absurd viiakse kõrgpunkti, öö on jahe. Uni – 4 tundi.
Kolmapäeva varahommik kohtub minu ja Inga ja Rasmuse ja Mirtliga ning ees ootab Tartu perroon ning varahommikune rong Tallinnasse. Esimest korda elus sõidame esimeses klassis ja joome kohvi, sirvime värskeid ajalehti, sööme hommikut ning komberdame internetis. Edasises päevas sisalduvad proovid ning õhtul “Tõestus”. Lavastus, mis esmakordselt vaimustas mind esimesel koolikursusel ja nüüd uuesti. Rahvas aplodeerib saalis kordi rohkem kui tavaliselt ning sisetunne tahab lennelda. Pimeduses kostvad klaverihelid suunavad mõtted käima ja sadakond hinge on saanud õhtul balsamit. Minnakse koju.
Neljapäv toob järjekordse koosoleku, proovi ja ringitamise. Siis käin korraks Martini ja Stina juurest läbi, joon õlle ning poole kümneks õhtal tagasi teatri ette. Välja sõidab teatri tehniliste buss – homme on “Genoom” festivalil ning öösel on vaja Tartus üles ehitada lava ning paigutada heli ning valgus. Teatrikülastaja magab. Sadamateater näeb öösel kuni hommikul viieni toimetavat tehnilist personali. Näitlejad saabuvad proovi järgmisel päeval kell 13. Mina kaon neljapäeva õhtuses Tartus Zavoodi nind hilisöösel Annelinna korterite köögilaudade taha. Ettekäändeks on “Bloody Mary”.
Reedene päev kujuneb teatrivabaks. Erinevate kohvikute rüpes veedetakse aega kuni õhtuni ja siis toimub “Ülikooli kohvkus” suuremajoonelisem õllejoomine ning jutupuhumine. NO teater ja Rasmus eesotsas asuvad meisterdama särke. Kohviku tualetiesine on täis valmivaid särke. Särke rebitakse seljast, lastakse käekottidele ja seelikutele. Sõnum ja abloon on pealinnast kaasa võetud:
MA EI TUNNE KEDAGI
KES TUNNEKS KEDAGI
KES TOEATAKS RÜÜTLIT
Samasugune sõnum on avaldunud ka sama päeva “Nafta!” Tartu etenduses näitlejate särkide näol. Kõigil ei jätku särke ja homme lubatakse jätkata.
Laupäev. Rahulik. Mõnus. Kohvikud. Jabur. Ostan vihmavarju. Ostan raamatuid. Ostan T-särgi, et õhtul Rasmuselt kirja särgile paluda. Festivali aukülaline “Pikk elu”. Elamus on kirjeldamatu, õhk haiseb nagu teatri järele. Kes nägid need teavad, kes mitte, need loevad. Jätkub…
