Hommik Leigol

Nõuni Algkooli esisel verandal praevad ennast ja hommikusööki päikese käes inimesed. Nüüd me oleme juba neljandat päeva siin Leigo lähedal ja teeme proove lavastusega „Painaja ja tundmatud“. Esimese päeva õhtu lummas meid kohe mänguplatsiga. Ööhämaruses, veesilmade vahel, metsa sees on mäenõlv, siis vesi ja siis lava. Küünlad heitsid veele ja metsale tumekollast helki.

Meil on praegu niimoodi, et Tõnn viidi sõjaväkke ära. On jäänud loetud päevad esietenduseni ja Eesti Kaitsevägi otsustas, et nüüd on vaja see mees meilt ära võtta ja oma jonni ajada. Pika asjaamise tagajärjel me saame ta tagasi, aga vere hinnaga. Tõnni sõjaväe puhkuste arvelt ja ka ainult viimasteks proovipäevadeks ja etendusteks. Mul ei ole miskit halba öelda Eesti Kaitseväe kohta, sest et ma ise olen seal ka teeninud, aga ma ei mõista, miks võetakse vastne teatrikooli lõpetaja sõjaväkke, rikkudes tema igasugused väljavaated teatris hoogu sisse saada. Lisaks sellele on vastne lõpetaja saanud veel eesti kalleima kõrghariduse, mis pooleldi vett vedama läheb. Või miks võetakse muusikuid vastu sõjaväkke peale kooli lõpetamist. Mis jääb järgi ühe klaverimängija kätest, kui ta need seal ära rikub? Miks peavad inimesed enesele mõtlema välja haigusi – lihtsalt seepärast, et nende eriala ei võimalda neil sõjaväkke minna, aga seadus nõuab…

Maastik mis ümbritsev on hunnitu. Suurepäralisust varjutab vaid rattasõidutee liivasus, käänakute taga varitsevad kruusalõigud. Mänguplats asub elamise kohast 2 ja pool kilomeetrit ja seega põrutame sinna ratastega. Auto jaoks hea tee jätab rata aeg-ajalt hädasse ning matab tema paari sentimeetri sügavusele liiva. See teeb sõidu ajal tuska. Trompetistid mängivad järve kaldal ja talumajast kostab öösel oreli häält. See läheb üle tumedate kuusesiluettide ja lämmatab oma sügavusega.

Niimoodi lavastust teha on hea. Oleme 24 tundi ööpäevas pühendunud ühele materjalile, ilma raadio, televiisori ja muude meelelahutusteta. Ainuke side välismaailmaga on sülearvuti ja internet (Wifi) siit kahe kilomeetri kaugusel Leigo talu tagahoovis. Mõned lähevad nüüd siin ujuma ja kell 11 hakkab proov. Hommikusöögiks oli putru ja värskeid maasikaid, juustusaia sibula, värske kurgi ning tomatiga.

Haiku

Seda kõike mäletan ma üpris hästi, kuigi läbi hägu. Pea oli brändi vängusest paks ja veniv, silmad tegid mis tahtsid ning maalisid ilusale elule juurde lisapilte, lisaklavereid, lisakavalere ja kavalaid lisasid. Kristjan mängis Valges saalis klaverit ja sealt kostis seda nii vanaaegset Tierseni muusikat, mul oli kõrvadel kerge ja tiibklaveri tiiva tõstsime üles. Veel ei koitnud. Inimesed õues kuulasid muusikat ja jõid õlut, viina ja muud. Nad olid just lavakunstikooli sisse saanud ja neid valdas õnnetunne. Nad päris täpselt ei saanud veel aduda seda tunnet, mis neil sees oli ja nad käitusid veidralt ka. Osad tantsisid kividega ning sõrmedega vedasid läbi juuste. Päikeseloojang küttis vanalinna ja katuseid majadel. Üksik viiuldaja mängis kõrgel viilkatusel viiulit. See kajas linnavaikuses ja meie nägime tema siluetti. Mustana joonistus punasekirju päikeseloojangu taustal see mees, veidi küürus, aga hiiglama haritud.

See ööklaver ajas mind röökima ja ma karjusin vastu parketti. Nii sügavat igatsust täis ööklaveri öökimine ja viled kõrvades. See klaveri hääl kostab katuste ja kirikute kohalt. See on vaikuses võimust võttev hääl ja klaveriklahvid kajavad helide tekitamise eufoorias.Osad ägisevad. Nad kardavad pianisti higiseid näppe. Kurb suupill hüüab tornivärvava tagant ja kogu linna vaikuses võtavad võimu suured sügavad tunded. Maailma kirik on avatud.

Eile hommikul kui ma kooli poole sõitsin, bussis, muusika kõrvades ja päikeseprillid näos – hakkas kurb ja nukker. Nüüd ongi koolis uued inimesed. Uued meie asemel ja vanadest saavad veel vanemad. Ühe ajastu lõpp, sest kool ei ole teater ja teater ei ole kool. Hetkel on ajavahe. Seisame ajavahes, mis jääb kooli ja teatri vahele. Imelik aeg. Sa oled näinud enese eufooriat kooli sissesaamisel ja kaks korda nüüdseks nooremate inimeste eufooriat kooli sissesaamisel. Oleks nagu elanud need kolm eufooriat ise ja nüüd on kool läbi. Enam seda eufooriat ei tule. Neli aastat möödunud esimesest eufooriast ja loksutatud olla. Eufooria ja eufooria ja nagu muud ei oleks. Ninnu-nännu! Maomahla ajab üles. Ei tea, millest see on. Äkki eufooriast… Ei tea, millest see on. Ma söön viisteist bussipiletit ära ja siis ajan selle maomahla sassi. Hommikul on hea juua veidi bussipiletimaitselist maomahla. Panen ööseks ta külma! Võtke ise kapist. Sa oled käinud enese sees. Ei tea, millest see on. Mis sa näed seal enese sees, kui sa seal neli aastat käid. Sa ajad ju kõik ainult segamini ja see kaob ära. Ei tea, millest see on. Närtsivad varsti kõik suvised lilled ja lahmatab heinamaal hein.

Üks noor blondide juustega poiss pani sinise rongitooli kohal enesele näppu nina peale ja kõõritas silmad näpule, näpu ninale ja ninaga andis mailmale (võib ka maailmale) mõista – teil on klaverimängimisest sõrmed villis ja teleuudistest ning kapitalismist olete muutunud kurjaks ja ahneks. Olge paid ja ärge ajage enam lihtinimesel maomahla üles, muidu ta peab Islandile elama minema või hoopis Tiibetisse.

Nüüd pandi mõlemad väikesed sõrmed ninna, venitati sõõrmed laiemaks ja hingati metsatolmu sisse. Isegi metsad on meil juba tolmused… Sellel väikesel poisil on triiksärk ja kollane pikk lips. Ta on pidulik. Ise rongis.

lilled närtsivad
suvi ja istub naine
rong vilistades