Kuu: mai 2006

Igapäevaelu

Isegi minu muusikamängija mängib lemmikviise, siis kui ma tema avan, ja need on kerglaselt teisenenud esmaspäevaõhtuseks uduks. Siin on ümberringi paneelmajad ja need on iseloomulikud, nagu alati, sellistele tujudele. Ma suutsin jälle teha päeva niiviisi läbi, et ise aru ei saanud. Hommik teatris NO99, siis kella kolmest lõuna kooli köögis, kell neli “Painaja” läbimäng üleval pööningul, kella viiest asjatoimetused ja siis õhtal korraks veel Linnateatri lavaaugust läbi. Nüüd, peale pelmeenide söömist, on argirealismi tunne sees. Selline tunne, et tahakski süüa pelmeene hapukoorega, kuulata melanhoolset muusikat ning lugeda näiteks Bulgakovit.

Ema käis just kääre otsimas. Need küünekäärid on ikka ilmalikud asjad. Kaovad üsna tihti ära ja siis otsi teisi mööda maja taga. Nagu imelik.

Kevademeie

Teater, Uned

Üüratu avarus ja pikaks kasvanud rohi. Inimeste hingeisse on kirjutet: sina pead saama tundma seda tunnet, mis avaneb kaugetes vaadetes ja silmapiiri kauguses. Eile oli viimane etendus. Kooli viimane etendus ja enam ei mängi me koos ühel laval. Neli aastat on koos õpitud ja niisama oldud, mängitud ning juttu aetud. Hea on näha inimesi, kes armastavad teatrit. Õnneks oleme me enamjaolt kokku puutunud selliste inimestega. Ka eile, kui hüvastijätuks sai lauldud ja silmi niisutatud oli ilus sees. Ümberringi on inimesed, kes armastavad teatrit. Suur tänu kõikidele, kes on meiega koos teatrit teinud ja keda laval kunagi ei näe.

Oma unenägudes keerleme me hääbuvate bordellide higiste linade vahel. Triiksärkidega riietet kehad ja igatsusetiined mõtted. Mida mõtlevad noored inimesed praegusil päevil? Millest nad unistavad? Keda nad vihkavad? Kas neid hirmutavad lindid pronksmehe ümber ja kas nad käivad öösiti, ära joonud pudeli šampust, Tõnismäe lähedases raadiuses ja hauvad siniseks värvimise mõtteid? Kas nad armastavad kuulata üksildast klaverimängijat paneelrajoonis majadevahelisel tagaõuel? Kas nad naudivad pohmelli ravimist?

Kolmapäeval, 7. juunil, ETVs – kõik, kes soovivad, keeravad televiisorid selleks ajaks sellele lainele:

kell 22:30 XXII lend
Sel kevadel lõpetab EMTA lavakunstikooli 15 uut näitlejat. Saade ongi neist: nende tegemistest, mõtetest, õnnestumistest, läbikukkumistest, hirmudest, ootustest…. Režissöör Terje Kissa (TÜ telerežii diplomitöö). Toimetaja Piret Jõemägi.

Viimased lavastused

Teater

Linn on nii mõnusalt hall. Asflat niiske ning tuju sama värvi, mis puud ja asfalt segamini teeb. Sõrmed on soojast veest kortsus.
Eile oli pealinnas viimane “Keeleuuenduse lõpmattu kurv”. Need viimased suure saali etendused ei olnud nüüd muidugi enam nii kammerlikud kui väikeses saalis, aga sisuliselt ikkagi sama. Kuigi ikka vaks vahet on, millises ruumis mida mängida. Sõnumi edasiandmise viis on suures saalis hoopis rämedam, aeglasem ja jämedamate joontega. Muidu läheb õhku liiga palju peensusi kaotsi.
Kellel veel jäi nägemata ja kes hirmsasti soovib, siis pühapäeval ja esmaspäeval on maailma viimased etendused Kuressaares. Siis me rohkem seda ei mängi.

27. mail on viimane “Rehepapp” ja see kuupäev tähistab ka ametlikult kõigi meie lennu diplomilavastuste (bakalaureuselavastuste?) lõppu. See on viimane päev kui need 15 inimest koos mängivad. Edaspidi võib kõike juhtuda ja ehk juhtubki…

See on kirjutatud tapeedi teisele poolele

Uned

Õhtupimeduse haakudes varaõhtuse valgusega.
Kaks inimest hoiavad teineteise käsi.
Vend ja vend.
Üks on teise kaotanud ja teine esimest ei leia.

Vanad, kümme aastat vanad toad.
Siis ma küsisin – kas tohin rebida tapeeti.
Mulle anti luba.
Küsisin, kas täna juba
väikse tüki võtta võin?

Eemalt kandub minuni vana kassetmaki metalset kõla. Tänavad on sillutatud õhtuse kevadeprahiga ja üürikorteri seintele on eelmine elanik kinnitanud läbipaistva kileteibiga guašidega joonistet pilte. Need on kummalised pildid. Need meenutavad eelmisi elusid ja varem elatud päevi. Ühe peal olen mina ja teise peal on minu vend. Minu venda ei ole päriselt olemas. Ta on ka eelmises elus ja tänases elus avaldub ta osade minu sõprade juures. Nendega on hea olla.

Sul ei ole kurb, ega ju? Oled sa väsinud? Näed sa seda triibulist taevast siit meie kodu rõdult?

Tibutas vihma. Öö on pime. Öösel on inimene nõrk.
Natuke liiga ilusa muusika saatel kihutas minu filmilik vend mööda suvekruusa ja väntas rattapedaale. Kriuksuvad. See kostab muusikast läbi ja kruusakivid muutuvad ümarast hoopis liuglevaks pikitriibuks mida kaamera saadab.

Pagan, tänapäeval on raske saada korralikku valgete lehtedega kladet. Selliste lehtedega, mis ärgitavad sisse kirjutama, nagu sellistega, mis Grassi “Plekktrummi” alguses on. Ja siis ma olen iseenda ravi- ja hoolekandeasutuse patisent ning minetan õhtuti hilja end voodis. Päeva mõtteid väga ei mõtle, peas on tunduvamalt paksemad ollused ning mõte ei liigu neist läbi. Kui saaks maal olla kaks nädalat ja pea sellest ollusest puhastada, siis hakkaksid ehk liikuma ka. Või siis oleks nii, et spikri kuvamiseks tuleb vajutada klahvi F1. Mõelda kui lihtne see oleks.

Ma koristan oma toa ruudulisest paberitest ära ja jään suve ootama. Kui ta tuleb, siis ma tervitan sind tema poolt. Pool sind jäägu vanaks ja pool sind saagu uueks.

Kas metsa saaks?

Uned

Persse, kus siis on need talvised külmad mõtted ja koeraga jalutamise haisuga välgatused. Kus on novembri padjasüljeniisutused ja võdisev lõunapäike oma kahvatu irvitusega? Kui saaks ka keerata aeg-ajalt sellise elektroonilise efektiga elule kerge filtri peale ja siis õrnalt võimendatud basskitarriga markeerida sinna alla traditsioonilisi bossarütme, mis kerge alkoholi järele lehkavad. Hallitanud majade sinirohelised seinad ajavad mind oksele ja punane samet koos juugendiga muutub läägeks afroameerikalikuks pornofilmiks, kus ühel mustanahalisel meesnäitlejal on ainult üks jalg. Suitsu teeb ta ka ninaga ning pritsib vorstikastet meelelahutuseks suust välja. Tema maal on kraanid roostetanud, tilguvad ning teevad omavahel muusikat. Võibolla on nad samast soost ka ja ilma segistiteta, kes teab. Kas nad National Geographicus ei kirjuta sellest vä?

Siis läheb juba küll imelikuks, kui sa hakkad tundma seda kui vängelt lõhnavad puust kulunud lauad ja inimeste sõnadel on pärastlõunases hoovis värvid. Keegi räägib oranžilt ja teine hoopis pudukollaselt. Mõtted on ka ööratud, üüratute asemel. Veel ei saa merele minna, sest et jää on peal ja ainusündinud mees käib seal peal ning näitab ilmarahvale imet.
Metsa.

K

Igapäevaelu
Viiding, Kareva, Kaplinski;
proosaks: “Üle linna Vintski”.

Ma loen viimasel ajal vähe, lasen ninal tilkuda ning vingun õhtuti kohvikulaudade taga seda, kuidas mu silmad päevavalguslampidest väsinud ja vesised on. Pidevast plastmasstoolist on tagumik kulunud täpilisse mustrisse. Homme on koolis sisseastumiseksamite eelvoorude viimane päev. Umbes iga neljas inimene on edasi saanud. Ülejäänud maraton algab suvel. Praeguseks hetkeks on võimukad nii Kareva, Viiding, Kaplinski kui ka üits tundmatu autor, enamjaolt internet. On ilusaid inimesi, kummalisi inimesi, anderikkaid inimesi ja niisama inimesi.

Millal ma viimati teatris käisin… rohkem kui kolm nädalat tagasi… praegu ei jõuaks ka. Õhtuti on selline väsimus kallal, et isegi klaas õlut pruuni puulaua taga toob kohe silmisse une. Intelligents on ka viimasel ajal mind maha jätnud ja seega vahin lolli näoga õhtuti parem patja.

Eilne pealinn oli ka nii vaikne, nagu väsinud ja kerges õlleuimas. Raadiplatsile projitseeriti värvilisi ruute ja valgeid diagonaaltriipe. Üks mageda näoga mees karjus üle bussi täna joviaalselt, vene keeles, et tal on püksilukk lahti ja ta vabandab. Te ei tahaks ajaviiteks kodus vana koera mängida, kes Viidingut loeb?