Tiitel: Lp. hra. Eesnimi Perekonnanimi, sinule ehk teile isiklikuks lugemiseks omaette kuskil. Vaata, et pr. ka loeks

Igalpool on möödatuhisev ilm. Linnapildis, öises, mängib klaver ja sada segast inimest aelevad minu kodubussi peatuses, sooviga ennast minu mällu jäädvustada. Ma ei salga, et soojad ilmad annavad korralikult lootust. Korralikku lootust korralikule elule ja õndsatele päevadele. Sellistele päevadele, kus talveõhtustes teatrimajades tehakse rahulikku muinasjuttu ja kriitikud oskavad näitlejatest ka kirjutada, mitte ainult lavastustest ja lavastajast. Nagu Tooming täna proovis ütles, mingitest semiootilistest näitlejatest räägitakse. Mida pagan, eks!

Eilsel päeval filmisime üles pooled “lennusaate” (kas see on mõiste?) intervjuudest. Kole raske oli. Et saada inimestest adekvaatset aimu ja samas kajastada võimalikult ka käsitletavat perioodi ning anda head ülevaadet meist ja meie kooliajast.

Ma tahaksin Tõnis Mäe kombel laulda mäe otsas, kuskilt kus üks asfalttee alla lookleb, seda laulu Timmile. Vaadata vaikselt suve saabumist ja oodata seda, kuidas inimesed hääbuvad suve tulekuga, muutuvad uimasteks, armastavad rohkem asju ja on kangesti malbed, õhtuti sumedad ja vahel liiga lääged, mis on hea.

Meil käivad koolis sisseastumiseksamite eelvoorud. Päris õudne on vaadata. Kõik enese hirmud ja krambid tulved rusikaga näkku. Ja siis on need inimesed, kes ei tea, missugused hullud neli aastat nad tahavad endale valida. Need ei ole malbed ja rahulikud. Pigem purustavad, lammutavad ja udused. Ja siis nelja aasta pärast antakse sulle tõenäoliselt kooli lõpus liim kätte, et nüüd hakka kokku panema neid kilde, mis me sinust tegime. Ja pane rahulikult, ükshaaval, mitte valesti. Valesti pannes juhtub igasseid asju. Istud viie aasta pärast grimmitoas, täänipulk ninas ja pohmell kurgus. Hirmutad peeruga õhku toast välja ja su sandaalid on katki. Killud tuleb alati õigesti kokku panna. Isegi igaks juhuks.

Vaikselt hakatakse lõpu ootuses juba olema. Meenutatakse nurkades lugusid ja määritakse üksteisele nostalgiat pähe.

Meil on hetkel proovid Jaan Toominga ja “Painajaga”. Seda saab suvel Leigol näha ka. Aga Tooming on müstiline mees. Rämedalt suure jõu ja hullult aruka nõuga. Siis kui sa tahad, saad temalt väga palju. Ja loodame, et kuhugi pole veel kadunud unistus intelligentsest näitejast. Ja et leiduks ikka veel intelligentseid näitlejaid. Lavapoeete. Ja et leiduks kirega teatrist kirjutajaid. Kõige hullem on kiretu kirjutaja. Nagu arvas ka ühes kirjas ÕSi peatoimetaja, mida meile üks õppejõud ette luges, kus oli sellest kirjas. Kiri, kiri, kirjanik, kirjutama, kirjastaja, kirjeldama… jah, meil on küll liiga palju ühetüvelisi sõnu. Kirg.

Ma tean, et ma olen täna läägelt pateetline ja nõretan magusast sõnapasast, aga see ei loe. Sisetunne on määrav. Ausus enese vastu ja rahu.

P

Läbi roosade kandiliste prillide paistan peeglist mina. Juuksed täis juuksepastat ja aprillikuu tolmu. Käed kuivavad ja peab. Iseenesest on öösel olemine rituaalne. Üleeilne rituaal kestis täpselt 24 tundi ja lõppes kivikiriku tiitlile pürgiva paneelmaja liftis kell 09:00 hommikul. Pärast paaritunnist und lõi päev mulle uuesti räigelt rusikaga näkku ja kortsus voodilinad. Ma olen mees kes kardab vett.

Ükskord paisusid mu buduaari seinad suureks. Saja-aastane tapeet hakkas seinapeal optilist kunsti mängima ja üritas buduaarikülastajaid oma suurusega rõhuda. Siis ma lõin noa tapeedipaisesse ja sealt ei tulnud midagi. Järgmisel hetkel oli sein jälle oma nägu ja buduaari sigaretisuitsuses lämmas õhutas üks noor alaealine ülekaaluline naine kaalukalt ruumi.

Noor mees rebis tunnelist kuulutus maha. Ta oli üleni räpane ja jooksis tiira-taara mööda asfalteeritud raudteetunnelit ja oli kahhelplaatidega ühte värvi. Tema silmad sulasid tema näkku ja tema nägu oli kalk nagu kogu see kahhelplaatide räga igalpool ümber. Siis ümises vanamutt kelgu ja topeltkepiga mingit muinasaegset hümnilaatset vene õigeusulaulu ja pani plaastreid oma äratreitud hingele. Peitlitega võitles selle elu imeliku eluga, kes kannikesi müüb meile juunikuu tänavatel ja laseb armastada suve.

Kuulan, mis imelikku toimub maailmas (palume öelda mailmas, rõhk i-l).

Mina ei taha sõita nendes uutes Volvo bussides, mille pardaarvuti joonistab bussijuhile seda, et uksed on lahti ja mille metallist riidega kaet toolid on liiga siledad. Kus on kurvad ja kollased, räämas ja rahulikud. Kõik liiga uus ajab mind hirmu.

Viimased teatrikülastused: Nafta, Tšapajev ja Pustota
Täna oli Suveöö unenägu vaatamas 26 inimest. Kuidagi ilus ja kammerlik oli mängida, nagu erateatris. Ainujt vähestele ja valitutele. Ja siis käid roosade prillidega mööda koridore ringi ja armud inimestesse. Ma pole ammu kirjutanud ja olen roostes.

EestlasteuskumatudseiklusedT

Jahmatavapanevalt sogane päev jalutab mööda keha ringi ning annab enesest märku vaid väga väikeste sõrmetorgetega ribide vahele. Möödunud nädal Tšehhimaal andsid eesti teatrile uue teoreetik-praktiku ning nülgis teatrilt sulgi maha. Ühes ilmunud festivaliintervjuus kõlas lause: “Estonian theatre is more Gorki or Norman Scott oriented”. Saagem tuttavaks Norman Scottiga, eesti teatri vaimse isaga, kelle meetodit nüüd kõik siia suisa õppima tulevad. Tulemus selgus tänu umbkeelsele intervjueerijale. Eva suust kõlas lause hoopis nii, et “we do also Gorki and normal stuff…” (just äsjanähtud Gorki teksti kasutava teatrikooli lavastuse valguses).

Muidu oli seal koledat teatrit ja mõned ilusad hetked ka. Peterburi teatrikool lummas oma “Kuritöö ja karistusega” ning Jaapani ja Hiina fotode näitus aastast 1870 oli idülliliselt lummav. Võibolla veel mõne üksiku rolli saaks näiteks tuua, aga muidu valitseb sogane igavus lõunapoolsemate inimeste teatrikooliteatris. Teenindajad inglise keelt ei valda ja menüüd on läbinisti tšehhi keelsed. mäed on ilusad ja barokk-arhitektuur ka. Toit eriti süüa ei sünni.

Bussijuhid ei teinud vetsupeatusi ja saatsid meid uroloogi juurde.

Arvati, et eestlased on hullud või uimas. Võimas. Meil on nüüd Norman Scott ja muu. Puhata tahaks!

Aknast paistab Poola

On hilishommik Lodži ülikooli konverentsihotellis ning hommikusöögi aeg on möödas. Et kõik ausalt ära rääkida peab alustama sellest, et “Lemminkäineni” lavastus kutsuti Brnosse, Tšehhi teatrikõrgkoolide festivalile. Eile hommikul hiivasime bussi ja asusime Poola poole teele. Ametlikult oli plaanis jõuda kohale kell 23:00 ja mõnusasti dušši võtta, televiisorit vaadata ning hotelli kõrgust arvestades vaadet nautida. Erinevate asjaolude tõttu jõudsime kohale alles 04:12 kohaliku aja järgi ja kodumaa aega arvestades isegi tunnikese hiljem. Niimoodi siis neljatunnise unega ja korraliku hommikusöögiga istun ma, ise kollasesse vannilinasse mähitud – värskelt pääle Poola dušši.

Me käisime alt retseptsioonist toomas interneti juhet, kuna Tšehhis on ju üleujutused ning oli vaja saada informatsiooni kuidagi selle kohta, et mis teid pidi sõita. Lõpuks, pärast tuhandeid tuhlamisi, leidsime Tsehhi välisministeeriumi kodulehelt väikese uudisnupu ja lingi tšehhikeelsele nimekirjale, kus teeolud kirjas. Muud me targemaks ei saanud, kui seda, et ju siis asi nii hull ei ole, kui nad seal ministeeriumi kodulehel seda pehmelt sõnastavad ja varsti peaks see kõik taanduma hakkama ja Brno on sellest jõest vähemalt 80 km või oli isegi rohkem, oma mälu ma hetkel ei usalda.

Seega, peaagu 22 tundi sõitu, lühike öö Poolas ja nüüd oleme valmis reipalt edasi sõitma. Täna õhtuks tahaks jõuda Brnosse. Homme on proov ja ülehomme kaks etendust. Siis jääb veel kaks vaba päeva, et festivalil ringi vaadata ning teisi teatrikoole uurida. Pühapäeva hommikul seame end tasakesi tagasisõidule.

Leedus sõime. Poola piiril on ikka veel hiigla rekkajärjekorrad. Piirivalvurid olid kõik erinevad. Naisi ei kohanud, veel. Bussi soendusel on ainult kaks astet – külm või kuum. Vahepealset ei ole. Lõbus on. Olge mõnusad, ühenduse korral jälle…