Igalpool on möödatuhisev ilm. Linnapildis, öises, mängib klaver ja sada segast inimest aelevad minu kodubussi peatuses, sooviga ennast minu mällu jäädvustada. Ma ei salga, et soojad ilmad annavad korralikult lootust. Korralikku lootust korralikule elule ja õndsatele päevadele. Sellistele päevadele, kus talveõhtustes teatrimajades tehakse rahulikku muinasjuttu ja kriitikud oskavad näitlejatest ka kirjutada, mitte ainult lavastustest ja lavastajast. Nagu Tooming täna proovis ütles, mingitest semiootilistest näitlejatest räägitakse. Mida pagan, eks!
Eilsel päeval filmisime üles pooled “lennusaate” (kas see on mõiste?) intervjuudest. Kole raske oli. Et saada inimestest adekvaatset aimu ja samas kajastada võimalikult ka käsitletavat perioodi ning anda head ülevaadet meist ja meie kooliajast.
Ma tahaksin Tõnis Mäe kombel laulda mäe otsas, kuskilt kus üks asfalttee alla lookleb, seda laulu Timmile. Vaadata vaikselt suve saabumist ja oodata seda, kuidas inimesed hääbuvad suve tulekuga, muutuvad uimasteks, armastavad rohkem asju ja on kangesti malbed, õhtuti sumedad ja vahel liiga lääged, mis on hea.
Meil käivad koolis sisseastumiseksamite eelvoorud. Päris õudne on vaadata. Kõik enese hirmud ja krambid tulved rusikaga näkku. Ja siis on need inimesed, kes ei tea, missugused hullud neli aastat nad tahavad endale valida. Need ei ole malbed ja rahulikud. Pigem purustavad, lammutavad ja udused. Ja siis nelja aasta pärast antakse sulle tõenäoliselt kooli lõpus liim kätte, et nüüd hakka kokku panema neid kilde, mis me sinust tegime. Ja pane rahulikult, ükshaaval, mitte valesti. Valesti pannes juhtub igasseid asju. Istud viie aasta pärast grimmitoas, täänipulk ninas ja pohmell kurgus. Hirmutad peeruga õhku toast välja ja su sandaalid on katki. Killud tuleb alati õigesti kokku panna. Isegi igaks juhuks.
Vaikselt hakatakse lõpu ootuses juba olema. Meenutatakse nurkades lugusid ja määritakse üksteisele nostalgiat pähe.
Meil on hetkel proovid Jaan Toominga ja “Painajaga”. Seda saab suvel Leigol näha ka. Aga Tooming on müstiline mees. Rämedalt suure jõu ja hullult aruka nõuga. Siis kui sa tahad, saad temalt väga palju. Ja loodame, et kuhugi pole veel kadunud unistus intelligentsest näitejast. Ja et leiduks ikka veel intelligentseid näitlejaid. Lavapoeete. Ja et leiduks kirega teatrist kirjutajaid. Kõige hullem on kiretu kirjutaja. Nagu arvas ka ühes kirjas ÕSi peatoimetaja, mida meile üks õppejõud ette luges, kus oli sellest kirjas. Kiri, kiri, kirjanik, kirjutama, kirjastaja, kirjeldama… jah, meil on küll liiga palju ühetüvelisi sõnu. Kirg.
Ma tean, et ma olen täna läägelt pateetline ja nõretan magusast sõnapasast, aga see ei loe. Sisetunne on määrav. Ausus enese vastu ja rahu.