Kuu: detsember 2005

Eesti inimene armastab ikka süüa. Tõmbab akendele ribakardinad ette ja laseb lauad looka. Muidu on olnud viimastel päevadel palju ringisõitmist. Tallinnast ära maale ja siis teise maale ja nüüd tänaõhta on jälle pealinn. Teed olid ilusad pimedad ja bussituledevalguses kergelt romantilised. Kurk on valus. Õhk jätab hingates auru rippuma ja laseb imelikke mõtteid pähe tulla. Tartu on rahulik, kuidagi soe ja vaikne. Aastalõpulähenemise lõhna on tunda ja ma sain jõuludeks kummalisi asju. Kooli jälle. Kolm päeva puhkust läbi.

Tänane päev on pakkunud ennast mulle kummalisel kombel läbi tšehhovliku vaatenurga. Hommikust saadik on maailm irooniliselt muigel ja peas on olnud kerge jõuluuim. Ööhakul vilkus raadiplatis kuusk ja puidust müügikioskid olid suletud.
Üleeile ma käisin vaatmas Nukuteatri noortestuudio ettenäitamist. Seal kõlas ilusat teksti ja müstifitseeriti Helgi Sallot. Müstifitseeriti minu lapsepõlve ka ja tekstid olid väga ilusad. Ja loeti ausalt, see mulle istus. Helgi Sallo jalutas mööda metsi ja kirbet linnaasfalti ning sõitis nii trammi kui rongiga.

Kas teie ei taha juba kevadet ja vaba aega? Vedeleda niisama diivanil ja sügada küünarnukiga nina ning vaadata televiisorist lastefilme?

Ma ei ole kindel, kas reaalne maailm enam kuskil eksisteeribki. Kõik päevad algavad hommikust ja tipnevad õhtaga, vahepeal on kummaline sume sudu. Juba tahaks jõulupuhkust ja muidu uhkust ka.
Täna mängiti koolis läbi noorema kursuse kõikide lavastajate ja dramaturgide katkendid. Mulle meeldis igaühes midagi. Esmaspäeval on filosoofias ettekanne teemal “Horror Metaphysicus”. Oo, vahva, homne/tänane päev toob mulle selle lugemist.
Ruuporitega paljasjalgsed poisid jooksevad munakivisillutisel ja kuulavad viis aastat vana muusikat. Keegi sulab valju muusika rütmis hingelt. Vänge piparmündi näts naisterahva suus tuletab meelde keskkooli pidusid. Mitte koolipidusid, vaid suvilapidusid. Pohmelli ka.
Ühel öösel ma nägin und.
Unes nägin hirmsaid hetki oma elust ja samal ajal oli peas vänge nelja õlle neutraliseerimise protsess ja see oli magusmahe kooslus. Sa poolhigis ja poolunes, näed õõvastavaid unenägusid, taastad organismi mõnedest õlledest, nagu nõelad oleks peas ja põsega silitad põske.
Inimeste kõhud korisevad, kui selja pealt kuulata. Surnud inimesed hingavad kummalises rütmis, kuigi nad ei ole surnud tegelikult, nad mängivad surnut. Hamletit ja Cordeliat ja Jagot ja teisi.
Eile (reedel) oli koolis noorema kursuse lavakõne eksam. Teemaks Shakespeare. See lootusetu tilkuv maag. See, kes armastuse ja sõpruse üheks ajab. Lavastajad tegelevad ka hr. S’ga. Kuigi osad konstrueerivad ja lõhuvad, parandavad ja muudavad. Täna meeldis mulle “Tormi” katendist siis kui Caliban läks ukse taha ja siis mängiti natuke lapsikut, aga väga dramaatilist muusikatükikest.
Ma loodan ennast ravida nende paari puhkusepäeva jooksul.
Eelinformatsioon: meie kursuse järgmine bakalaureuse töö on lavastus “Rehepapp” Pärnu Endlas, mis veebruari lõpus esietendub. Lavastajaks Priit Pedajas ja eks me tule korra Tartu ja Tallinna ka sellega. Mis ma ikka. Ei niisku… Ei niisku halastusest minu silm… kust ta siis niiskub… sitta ta niiskub…

Gloucester: Now is the winter of our discontent
Made glorious summer by this sun of York;
And all the clouds that lowered upon our house
In the deep bosom of the ocean buried.
Now are our brows bound with victorious wreaths,
Our bruised arms hung up for monuments, …

Shakespeare “Richard III”

Tegelikult on nii, et ööd on pealinnas pimedad ja magamiseks. Päevad on veidi heledamad ja varsti hakkab valgemaks minema. Aga aega ei ole nii paljugi, et istuda arvuti taha maha ja magada. Pöff sai lõpetatud ja nüüd on järgmine siht 23. detsembril toimuv noorema kursuse erialaeksam, kus meil au mitmes rollis ja katkendis kaasa teha, mis neid öö- ja hommikutunde röövibki.
Eile õhta toimus EMTAs Veljo Tormise regitoa raames Lemminkäineni katkendite laulmine ja vastastikune teineteise peksmine. Mis lõpeks johtus oli see, et ega keegi ei teagi täpselt, kuidas neid rahvalaule sadu aastaid tagasi lauldi ja jäägu igaühele oma tegemiserõõm.
Muidu on siin sula. Sügis on tagasi. Kadriorus oli täna hommikul pruunid lehed, öösel olid kummalised unenäod, kõrvaklappides mängib Ursula uus plaat “annamemenõu”.
Teatris niipalju, et Uku tegi täna püstolit Nero asemel, kelle varvas liigesest kogemata välja hüppas.
Ja ma bussis mõtlesin, et see plaat ei ole nii hea, aga nüüd, juba teisel kuulamisel on ikkagi mingi jabur võlu selles Ursulas.
Mul ei ole suurt öelda, ma olen rumal inimene ka. Tehke parem teineteisega juttu ja ärge laske oma stampidel muutuda krampideks. Ilusat jõulu, ma mõnipäev ikka kirjutan ka, neile, kes muidu on üksi ja tahavad lugeda. Teistele head rahu!

Maagilised öötõmbed ja öötõmblused märgadel tänavatel. Unistused sigaretisuitsustest salaurgastest, kus mängib erootiline muusika ja ükski inimene teineteist ei tunne. Öötunne. Nagu öö sajaks pähe, ja eks ta sajabki, sest õues on liga. Kõik on omaette ja omaetteolemises sositavas roosas kärtsvalguses salaööklubide seinteurgastes ja joovad jäätunud klaasist martiinipõhist kokteili. Maagilist ilmemuutust sai näha täna ka Pöffi lõpetamiseks tehtud grimmides. Minu lemmikud olid Ursula nina ja Mihkli metallist poolnägu. Kõik olid ilusad.