Vitebsky tänavaid kaunistab rahu…
“Lemminkäineni” esimesed etendused möödas. Täna Tallinnas “metsaesietendus” ja hiljem õhtul ka esietenduseüritus. Keil kirjutab.
Enamus inimesi muidugi tõenäoliselt folgivad, aga kellel miskipärast pealinna tolm jalge all ja õhtu vaid televiisori/arvuti väisamiseks kuluks – tulgu teatrisse parem.
Enamus jutuga, mida Keil kirutab, olen nõus, nii et informatiivseks lisamiseks suurt muud ei tule.
Ja etendub kuuel päeval järjest.
Ma ei tea, kas Loomise kodulehel on link olemas.
Igaks juhuks see link.
Kaks päeva vihmast tilkudes hambad risti proovi tehes metsas.
Poliitikast
On olemas võimatult häguste piirjoontega inimesi. Ise nad arvavad, et on maailm. Ja miks keegi neile ei ütle, et te ajate jaburat juttu, niimoodi asju ei aeta. Aga kõik naeratavad neile.
Palav on kuulge, teeks rõduukse lahti, ei viitsi.
Ja sul on ka vahel tunne, et lendad millegi kohal ja tead, kuidas kirjutada maailma kõige paremaid luuletusi?
Mis asja.
Kõige ilmutuslikumad (hmm… ma tahtsin ju kirjutada ilusamad) inimesed on sinu kõrval.
No siis me vaatasime (loe: mina) Shrek 2 multifilmi Britta juures ja ma tulin ühest paneelrajoonist teise 21 minutiga öösel, mis minu kohta on tubli.
Ma peaksin vist “Lemminkäinenist” kirjutama, et õigustada ploogipidamist.
Täna ei jõua sellest kirjutada, kogu jõud jäi mänguplatsile.
Hei sina inimene, kes siin käid, astu tasa! (Tegelikult laulis seda Tõnis Mägi kõlaris)
Oli varasuve algus nagu igal aastal ennegi ja tuvid tegid linna kohal tiire.
Puukorvi taga sööb üks poiss võileibu.
Kus on vägi?
Solgiämbri sangal kõnnib kärbes. Teised on hääletus maaköögivaikuses unustanud ennast ära. Vakstu kleebib kuuendat päeva moosist ja suhkruteest ja inimesed on imelikult vaiksed. Maal ei peagi väga otsima, sest et see on sul olemas. Aga mina olen linnas.
Oo õudust ja siis tuleb elektroonilise jama hääli terve tuba täis, pea on seepi täis ja. Hoolitsege oma sõrmeküünte eest. Need võivad narmendama hakata.
Tere voored, tervit laaned!
See kõik oligi vist hetkeseisund.
Milline võim on fotograafi kätes.
Sama inimene ühe silme läbi:
üks pilt
ja teise:
teine pilt
kolmas pilt
“noil umbseil tusasteil päevil kus kärbes kõnnib mööda solgiämbri sanga – kirkana ja avatuna”
Teatritegemine ei pruugi üldse alati nii lihtne olla, et tuled prooviks kohale, lava on valmis, kostüümid ootavad tooli peal ja grimmeerija on vammiga koridori peal lahkelt naeratades vastas. Eriti projektiteatrite puhul. Tihti napib raha, lavaehituse tööriistu tuleb laenata naabri käest ja enne etenduse valmimist suudavad nii kunstnik, lavastaja kui ka näiteljad kulutada hulga halle ajurakke.
Täna panime hommikul kella kümnest Vabaõhumuuseumis “Lemminkäineni” lava kokku. Päris valmis veel ei jõudnud. Hirmutasime hobuseid teepealt, kui tikksaega pleksiklaasi saagisime ja kurnasime vaeseid Vabaõhumuuseumi riigipalgatöötajaid oma saeküsimiste ja redelitega. Igaljuhul, peale suppi ja juhtmekokkusaamist on enamus asju metsa all.
Riigiteatris on lihtne. Töökojad teevad lava ja õmbluskojad riided ja lavapoisid panevad üles ja riietörid riietavad – näitelja mingu lavale ja keskendugu seal. Ise lava ehitada on ka tore. Teistmoodi kuidagi. Homme tuleb veel minna, veidi “järve” paigutama ja “ekraan” on vaja maa sisse kinnitada. (No aga samas, kes see loll ronib metsa, et tearit teha. Olgu rahulikult ventileeritud teatrisaalis kõigi mugavuste ja töökodade keskel)
Kui aega ei ole, siis loed lühikesi postitusi. Pikad ajavad närvi ja muudavad värvi. Aga pikad on aeg-ajalt ilusamadki. Nende jaoks peab aega leidma. Tegema üks piparmünditee. Ja siis nagu raamatut rahulikult lugeda. Pikkades postides (postitustes) on rohkem sõna. Sõna hakkab sääl rohkem mängima ja aeglane sõnalugemine tuleb kasuks. Tihti on aga nii, et tahaks ainult lühikesi ja konkreetseid lugeda. Seega on mul kaustad järjehoidjates: “Loe üsna pea!” ja “Ruttu vaatamiseks”. Lõpeks ei öelnudki miskit põrutavat.
Lisa: Aitab ka see muidugi, kui mitu korda päevas poste lugeda. Siis ei olegi pikad nii pikad. Aga kui kõik jääb õhtusse… Ikkagi on mida lugeda veel eesti ploogides ikka vahel.
See mis siit nüüd tuleb on pigem heliline mürgel. Inimesed kes oma peas hääli ei kuule, teksti lugedes, peavad järgneva eneselle kõva häälega ette lugema. Need kes mõhkugi aru ei saa, kustutavad oma RSS lugejast minu ploogi lingi ja ei tunne süümepiinu.
Hommikuses veel mitte ploomihulluses, sest maahullus ja ploomihullus oma varasügisega on tihtipeale seotud, oli rohkem rohuhullus, sest see oli märg. Märja rohu vastu pole minul mitte midagi, iseeneses minu jalgadel ka mitte midagi, võtke midagi ette, kuivade jalgade vastu. Aastakümneid vana niveakreem, seda mida nad juba 30ndate Läänemere kallastel Adolfi ajal eneselle peale määrisid, ei aita.
Siis ma otsisin kuurinurgast välja ühe ja teise, ei ühe ainult, kaasaskantavata patareiraadio, millel patareisid ei olnud, mida ka kaasas kanda seetõttu ei saanud, ja hakkasin kuulama juhtmeraadiot, minnes ise veidi liiga raadioks kätte. Aga seda saab ainult raadioga kuulata, sest kui ma täna linnaarvutist üritasin läbi imeinterneti kuulata kolmandat osa põnevusloost Bagdadis, siis see oli igav. Aga maal kapi taga teki all oli see mitte inetu, vaid pööraselt maaerootiline. Hiirelõksud üheksati õhtuti, näitlejaportreed raadiost.
Maal on veel pööraselt maaerootilisi asju. See kui lõkkesuits tuleb silma, osad tüdrukud endiselt mäletavad, et see kui lõkkesuits silma tuleb seda tähendavat, et sind keegi salaja armastab, on kirbe. See kui lõkkesuits tuleb silma on kirbe. Ja jah. Mitte keegi ei saa võtta seda salajast armastust rohu vastu, koerakarvade ja kaerakorvade vastu. Kaerakorvad on sellised siledad (iledad?) lilled, mis kasvavad koerakarvadest ja on tavaliselt üheaastased taimed.
Palgid on maaerootilised. Puusaagimiselõhn. Kuivatatudbasiilikalõhn (muide, on maitsetaim basiilik, aga kui kirjutada basiilika lõhn, siis kas lõhnab samba- või piilariridadega löövideks jaotatud piklik (kiriku)ehitis?). Imelikumaaseebilõhn. Kõrbepannkoogilõhn. Salajane rehetoalõhn. Aida alune lõhn. Maja tagune märg lõhn. Kuuselõhnad. Koeraähkimise lõhnad. Naabrinaise aias kurkide kastmise lõhn. Äikeselõhn.
Enne äikest tulevad pilved vasakule aianurga taha kokku, teevad mingit salanõu ja käsevad kõigil puiel aias vait olla. Vanama (loe: vanaema) teab öelda, et kui pilved on vasakul aianurga taga, siis sealt tuleb alati äikest. Noh, müristama peab ka, sest muidu tuleb tavavihma, aga kesse tavavihma ikke tahab. Enne äikesevihma on ju lämbe, ajal on piisad suured ja pärast on oikuivärskelõhn.
Maal ei saa midagi kopida ka. Ja see on hea. Pasteda ei saa ka. Kopitada saab küll, kui tahad, aga meie ehtisime hoopis rehetoa seinu uute plaatidega, millest on küll tiba kahju, aga palk oli alt tõesti väga mäda. Mis sa teed hädaga.
Siin linnas lõhnab ninna metsaviiruk, kuigi õde ütles, et see on meeste deodorandi lõhnaga (tänan väga!), on see minumeelest lihtsalt mingi indilaadse vürtsi hale vari. Ikkagi meeldiv. Ja siis peab veel teostama pesemisrituaale, ennast lahti ütlema maast, tolmust ja kõigist nendest lõhnadest, mis saab kole keeruline olema, sest kell on juba palju ja meil õhutl miskipärast hilja vett ei köeta, sest muidu see jahtub öösel, kuna normaalsed inimesed öösiti ei pese. Aga mis mina siis teen? Ootan hommikut, muidugi, see oli sul hea mõte. Siis haaran harja, ja sii ma harjan, oi kui harjan, hiljem oma keha varjan linnalõhna’ riidega. Kamm see raisk on piidega ja pigem kinni jääb kui pähe, juustesse. Muinasjutuline. Öö tulemas. Und ma ei tea. Tere tere.
Üliselt mulle ei meeldi pikad postitused ja kogu eelnev oli strateegiline samm ajada keski vähmalt korrakski peapööritusest oksele. Et siis saab halva sapi enesest välja süljata ja tuleb uue sapi aeg. Sapikorjamise aeg. Sapikoriluse aeg. Oh ilusad ajad.
Esiti küll.
Tõsimeelsetel ja edukatel inimestel soovitan osta ühe mahlajäätise ja limpsida seda.
Siiski on nii, et maaõhk ja maataevas on ilusad asjad. Hiiumaale sõites tegi meri vanaaegseid laineid ja taevas sõudsid vanaaegsed pilved. Sellised, mis on juba mitu-mitu tuhat ja rohkemgi aastat juba seal taevas sõudnud ja merel sõudnud ja mis teavad palju rohkem.
Autoraadios räägiti sellest, et eesti teater peaks mängima eesti ehk eestlase üdi. Selle mõttega ma olen päri. Sääl oli muid mõtteid ka, aga need nendeks. Eesti ehk eestlase üdi mängimine ma arvan, polegi nii lihtne, sest kogu see muu saast on meie luudele nii kõvasti kinni jäänud, et seda peab terava noaga sealt hakkama vaikselt ära kraapima. Kiht kihi haaval, okki tekitades. Ojaa, okki!
Ma lihtsalt arvan hetkel, et see kõlab hästi. Visuaalne pilt on ka hea. oki tekitamine luudelt saasta mahakraapimise teel. See võib valus ka olla. Kuigi ma arvan, et see meetod on visuaalne. Eestimaa peal on väga palju selliseid väikesi visuaalseid pilte, mis tekitavad karge ööõhuoki. Osad majad on niimoodi pandud, et sees hakkab imelik ja osad puud on niimoodi kasvanud et sees hakkab imelik ja see saastakiht vaikselt koorub.
Aga mida teha linnainimesega, kes ei satu just neid konkreetseid visuaalseid pilte nägema. Kes sõidab küll rongiga maale ja sõbra juurde sauna, kelle pildid aga on samad…
Nendele tuleb teha seda okiüditeatrit. Kõlab jah veidi toiduselt.
Võibolla roidunult ka. Inimesed ongi vahel roidunud. Siis tuleb roiutatud inimesi aroiutada ja lasta neil oma roidumusest lahti saada. Aroidumus-teater kõlab ka kuidagi hullusti. Hullusti imelikult võibollahästi. Maiteagi.
Samas ma ei ole kindel, et pooleteise-kahe tunniga suudab märkimisväärset kahju sellele saastale teha. Nädalaga kindlamini juba. Kindlasti peab olemas olema vahendeid, millega saab sellele üdile lähemale kraapida. Ja üdi all ma ei mõtle siin hetkel mingit Platonliku ideed – pigems eda smugri (loe: soomeugri) luuüdi teadmist, mis kipub linnapasa alla ära kaduma, aga kui saab korraks lõõrid lahti ja sodi pealt, siis kerkib ja vohab seest. See ei olegi midagi konkreetset. See on pigem selline tunne, et lendad oru kohal, kuigi seisad paigal. Et oled puu ladvas, kuigi oled all, et oled värviline, kuigi hall.
Aroidumus ehk üditeatri eesmärk peakski siis olema vist inimese lõõride avamine. Et ta saaks ise edasi olla. Ja vaataks selle saastakihi vahelt välja.