— veiko.ajaveeb

Facebook. Asjad, mida siis ei olnud. Mobiiltelefonid. Lühisõnumid. Kolmkümmend kaks aastat tagasi. E-kirjad. Ühes suures linnas. Maailma metropolis. Raudse eesriidega ümbritset. Aga oli armastus. Aimatav armastus.

Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. Telefon helises korteris, aga kedagi polnud toru tõstmas. Oli hämmastavalt soe varakevad. Moskva kohta haruldaselt varajane soojus pani 24-aastased tütarlapsed tumekollaseid seelikuid kandma. Üleeile õhtul saadeti multimeediasõnumiga pilt oma paljastest rindadest, poisile, kes oli algust teinud oma peenise portreega. Põrkuvad kolmkümmend kaks erinevat aastat. Armastus on sama suur.

Tumekollase seelikuga tütarlaps, liigsuvise sitspluusiga, komistab vastu tänava ääresillutist ning leiab sekund hiljem end üllatusega heledapäise noormehe käte vahelt, kes viimasel hetkel tasakaalu kaotanud neiu kinni on püüdnud. Korraks kohtuvad nende pilgud, neiu naeratab kohmetult, vabandab, tõuseb noormehe käte vahelt ja hakkab suurelt, nagu mõnes romantilises 60ndate filmis, naerma, kõrvaltvaatajale üsna totrat muljet jättes. Noormees aga ei märka neiu naeru ebatavalisust vaid sulab selle voolus, pilk tüdruku silmadel, valgetel hammastel ja heleda sitsipluusi kaelusel. Hetk hiljem muututakse ametlikus ning vahetatakse telefoninumbreid. Kindlasti lähiajal helistada lubadusega minnakse lahku.

Neljatoalise korteri kõige väiksemas toas, just on vanemad avanud ametlikult maalesõiduhooaja ning linnast lahkunud, üsna hämaras, põleb vaid laualamp, istub kuueteistkümne aastane tüdruk. Aknal on ees tüllkardin, autode voog kulgeb lõputu tumekollase valgusjõena mööda tumesinist hämaruses ujuvat maanteed. Kõlarites mängib Coldplay. Samal ajal vaatab tüdruk aknast kuhugi kaugusesse, sinna, kus pilved saavad kokku kesklinna majakatustega. Majade kohal lendavad kajakad. Lõputu mailõpu igatsuslinn. Pleilist saab läbi. Korraks on väga vaikne. On selline tunne, et see hetk jääb igavesti õhku rippuma ning midagi ei muutu. Olukord kohandub atmosfääriga kuni lõpuks lõhub selle tagasihoidlik heliteavitus uuest meilist. Silmapilguga on tüdruk arvuti taga, siis juba tutvusportaalis, hetk hiljem guugeldab ta 17-aastase heledapäise poisi nime ning vaatab videot sellest, kuidas seesama poiss 14-aastasena kooli peol aulas klassiga oma näidendit esitas.

Hoopis ühes kolmandas kohas, Helsinki äärelinna viiekorruselise kollase maja neljanda korruse kahetoalises köögiga korteris on tulaletti kinni jäänud üks kirjanik. On hilisjuuli ning äärmuslikult lämbe. Kell on kaks pärastlõunal ning higist kleepuva kirjaniku jõud on torudele ja seintele klopsimisest raugemas. Majja on suve tõttu järgi jäänud vaid kaks inimest. Teise korruse kuuendas korteris elav üliõpilane Salla ja esimese korruse teises korteris elav kuuekümnendates abielurpaar Jyrki ja Adalmiina. Mõlemas korteris on kestva palavuse tõttu konditsioneer põhja lükatud ja ega need viienda korruse helid siia alla väga ei kostagi.
Siin ma nüüd siis olen, mõtleb kolmekümne nelja aastane kirjanik, just naisest lahku läinud, rasvaste juustega triiksärgis lastetu mees. Peaga vastu ust nõjatudes vajub ta aeglaselt tualettruumi põrandale ning uinub väsimusest.

Kõigi kolmega läheb hästi. Kirjaniku sõber, temast ilmselgelt sisse võetud Teemu, ilmub nelikümmend kuus minutit hiljem kaks pudelit veini näpus tema ukse taha, leiab selle avatuna ja astub tumepruuni tapeediga kaetud esikusse. Hõigete peale kostub tualetist hääli ning üsna pea uputatakse südasuve lämbus kahte valgesse veini, millest hiljem saab nurgamarketi abiga neli. See on ka ainukene öö, kus kirjanik Teemut suudleb. Tal on ühe novelli jaoks ainest vaja…. või oli ta lihtsalt väga purjus.

Neiu, kes varakevade Moskvas kolmkümmend kaks aastat tagasi heledapäise noormehe sülle kukkus, sai möödnud nädalal teistkordselt vanaemaks. Ja ta on oma mehega enam-vähem rahul, sest kust sa paremat võtad.

Kesklinna neljatoalise korteri arvutikeraani piidelnud tütarlaps guugeldab oma elus veel umbes kaheksakümmet noormeest, saab neist kaheteistkümnega kokku, kohtub neist kuuega korduvalt, käib neist kolmega reisil ja armub lõpuks kolmekümne kahe aastaselt ilma suurema kärata ühte jõulise näojoontega kahekümnekuue aastasesse ülikoolilõpetajasse.

Mina olen lõpetanud just filmi “Mosva pisaraid ei usu” vaatamise, kuulan maialguse Kalamaja öös külmkapi urinat, väikese plastmassist äratuskella tuttavat tiksumist, süleri venitlatsioonisahinat. Rohkem hääli ei ole. Kuulasin pingsalt järele. Tallinn pisaraid ei usu.

püsiviide

Ma istun rongis ja sõidan lõpmatusse. Mööda kihutavad maastikud, kevadmaastikud, helevalged kasetüved, tärkavad ülased, märjad kraavikaldad, raiutud võsa. Rong sõidab suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel reisil ei ole lõppu. Vist ei olnud ka algust, mõtlen, kui vaatan kuidas lumesulamisveel peegeldub helesinine rünkpilvedega varakevade taevas. Iga kilomeetriga kasvan minuti vanemaks.
Rong loksub suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel loksumisel ei ole lõppu. Iga uus kilomeeter toob uue aknataguse, uue maastiku. Iga loksumisega rapub mu sees. Kord kokku, siis jälle lahku. On kahetuhande kaheteistkümnes aasta.
Panen kõrvaklapid kõrva, kustutan kuulmisulatusest kaasreisijate mõminad, naeruturtsatused ja summutatud vestlused. Kuulan maailma parimat muusikat, sest olen väga nõudlik. Vähemaga ei lepi. Arvutiklaviatuur väriseb sõrmede all, kui lõpmatuserongi raudteeliipritel mõni konarus on.
Mõtlen inimeste peale. Ja selle peale, kuidas muutuvad suhted, vestlused ning olekud. Kuidas aeg võib teha inimesest keda sa kõige rohkem armastad inimese, keda sa kõige rohkem kardad. Sa kardad temaga rääkida, sest sa ei oska enam midagi ütelda. Sa kardad temaga üksi jääda, sest ei oska enam midagi ütelda. Ma mõtlen inimeste peale ja selle peale, kui palju me oma suhtlemistes kardame. Kardame uute sõpruste puhul rääkida, sest ütleme midagi valesti. Kardame olemasolevates inimestes ja suhtlustes rumalana mõjuda, kuluda ja olemasolevadki inimesed kaotada. Ainult vist siis kui korraks sähvatab kellegi silmadesse vaadates sees tuhat päikest, kui kaob igasugune mõistuse ja aru raas, kui oled korraga valmis kõigeks, ainult vist siis suudad kontrollimatult suhelda.
Lõpmatuserongi aknast libisevad mööda alevike paneelmajad, üha rohelisemaks muutuv rohi ja aeglaselt rünkpilvedesse kukkuv õhtupäike. Rongi aknad on reisijate intensiivsusest higised, nad on loetud, räägitud, kuulatud ja vestledud niiskeks. Topeltklaasi vahel, välimise klaasi sisekülge mööda voolavad alla suured ning jämedad veepiisad.
Ma istun lõpmatuserongi rappuvas vagunis ja vaatan aknast välja, sees hiliskevade ja varasuveigatsus. Suur hirm ka, et milline s e e suvi tuleb. Kuhu mind s e e suvi viib. Aga jopetut öist kõndimist uimastavate sirelite lõhnas, asfalteeritud pealinna tänavatel igatsen väga. Helitut puude kasvamist, õhtuste viimaste trammide kolinat, jaheda valge veini maitset, arutut flirti, kahte suudlust mereäärse hoovimaja prügikastide kõrval pool viis hommikul, ühte sassis juustega pead oma parema käe all, hilishommikust hambapesu oma maakoha õuemurul vaarikapõõsaste taga, kümmet head raamatut, froteerätikul tuule käes värisemist pärast esimest mereskäiku – igatsen väga.
Lõpmatuserong ligineb linnale. Maastik akende taga muutub üha arhitektuursemaks, tihenevad teed ning liiklus. Linnapiiri sildil on trükitähtedega kirjutatud TARTU. Astun korraks rongilt maha, et hingata oma suvede lemmiklinna õhku, rääkida oma heade sõpradega ning anda õhtul üks kontsert. Siis istun jälle lõpmatuserongile ja sõidan edasi. Järgmises vahepeatuses kohtume!

püsiviide

Täna pärast kino, kui ma jalutasin punktist kino punkti kodu, läbi kesköise vanalinna, oli kevad õhus.
Ma vaatasin filmi “The Hunger Games”. Olin lummatud ja häiritud samaaegselt.
Poolel teel põkkusin ühe oma kolleegiga, kes ütles, et mul on hoog sees ja must kiirgab elamus.
Nii vist oligi, sest Coldplay mängis klappides, kindaid polnud vaja, mõtted olid selged.
Veidi jahe veel, aga kindlasti kevad.
Käige teatris või kinos. Pärast on hea hilisõhtuses linnas jalutada ning olemise ja olemuse üle järele mõelda.
Eelmisel nädalal käisin Londonis teatrit vaatamas. Enne seda Stockholmis moodsa kunsti muuseumis.
Igalt poolt saab ideid. Hea. Mhmh.
Tänaöine linn oli must ja kollane nagu suur herilane. Tänavalampidest voolas tolmustele tänavatele raske ning soe valgus. Voolas jõgedena mööda jaheda Vanalinna tänavaid. Sidus ümber jalgade. Vulises hääletult.
Nii palju on hetki ja sõpru, õhtuid, öid ja vestlusi.
Aga aega et lugeda ning kirjutada on vähe. Häbiväärselt vähe.
Laiskus on ka vist.
Kevad, tule!
Hetked.

püsiviide

pikad vihmased hommikud
kus saapaid ei ole, on kummikud
korjad kokku need vähesed tükid endast
mis sul viimaste kuude vapustustest on järgi jäänud
ja iga uus lause saab eelmisest pikem, sest täna on esmaspäev
kuulad, kuidas Gotye laulab, et ta süda on puder

Viimaste aegade lood on igavad. Pimedas kinos või teatris kuulen rohkem toolide nagisemist kui süvenen valgesse kinolinasse või kollasesse lavailma.
Aga samas on igal pool palju soojust ning elutahet.
Kuid lood on igavad. Talv on jõudnud surnud punkti. Praegu on kõikide lõppude lõpp.
Kevadet ja põnevaid lugusid!
Arutut elu!

Isegi see tekst sumbub kevadeeelsesse talvisesse porijäänusesse.
Homme 07.14 algab kevad.

püsiviide

teatud anatoomiliste eriärasuste tõttu
ei tundnud ma välikemmergust õhkuvat külma
mida see tüdruk ütles tundvat
kui käis märtsivarajases õhupäikeses
seal raagus sirelite all väikeses majas asju ajamas
me olime just armunud
või õigemini mina temasse
sest ma polnud julenud midagi öelda
kartes et ta jookseb mu eest
läbi lume sest kevad polnud veel tulnud
öösiti oli väga külm ja kui ei olnud aega
et ahje kütta või tahtmist
külmetasime hommikul väga jahedas
või oli köögikapil jäätunud või
aga hommikud
kui lõpuks plekk-kruusi sai valatud liiga suur kohv
mida me jõime pea tunni
kui vana köögi kivipõrand
villaste sokkide ja kalosside all endam tunda ei andnud
kui värske keemiahõnguline piparmündilõhn
roomas mööda köögi laua vakstut
ja kui mitu päeva hiljem me suudlesime
esimest korda
ja ma tundsin seda piparmündi maitset oma suus
just pärast hammaste pesemist
solgiämbri soga rikkus valge
isegi veidi roosakas pasta ja sülje segu
sest külmast kangete kätega kraapisime igemed veriseks
ma kahtlusasin end temasse armumises juba ammu
aga need kaks nädalat seal maal
kus lumi lumi oli igal pool külm
oli lumi
me katsusime hästi vähe rääkida
ja hoopis rohkem lugeda
aga unustasime end teineteise silmadesse
jutustasime lapsepõlveraamatuid ümber
neid iidsete aegade lugusid ja seda hiina portselanilugu
muinasjutte kus tagasi ei tohtinud vaadata
sest sa muutusid kiviks
ja kaevanduselugusid ja malahiitlaegast
haapsalu valget daami ja esimese vabariigi aegset laulupidu
kus inimestel oli raamatus rõõm
ma kirjeldasin sellele tüdrukule
raamatute lõhna ja seda
kuidas ma salaja kuuri pööningul käisin
saepuruste lauajuppide vahel
ungari muinasjutte lugemas
ja hiljem võtsime pruuni õllepudeliga naabrilastega
õunakisselli metsa kaasa
sinna kus me nägime kitse pealuud
ja sinna kust me karjudes põgenesime
aga enne olin selle naabirpilkaga
teinud nalja inimeste ja meeste ja naiste üle
ja minu tolle hetke tüdruk kelle poole ma vaatasin
kui ma temaga raamatutest rääkisin
suus piparmündi ja tema hingeõhu maitse
meil oli hästi külm need kaks nädalat
ja ma unistasin kuidas sirelid hakkavad õitsema
ja kuidas me linnast siia maale kolime
terve suve läbi alasti muru peal lebame ja pilvi vahime
kuidas ma alevi poest jalgrattaga hambapastat, leiba ja lastevorsti toon
sest kelder oli veel kartuleid täis ja vanaema ajast
oli veel igasuguseid asju meile kasvama pandud
ja kuidas pärast seda
kui me esimest korda lõpuks läbinisti teineteise omaks saime
tuli bussiga linna sõita
sinna linna
kus keskküttesoojus meie erinevates korterites
sulatas kõik kuidagi vormituks massiks
meie vajadus üksteise järele
voolas laiali nagu sulavõi
ajaga muidugi
ja sirelite õitsemise ajaks oli niikuinii ammu juba kõik
ning ma vaatasin terve suve üksinda taevasse
vahepeal nutsin ka, hästi vaikselt
eriti hommikuti pärast hammaste pesu
kui ma tema maitset enda suus tundsin
ja õhtuti ka
kui ma vähkresin voodis
sest majas ei olnud kedagi ja ma kartsin
piparmündilõhna ning seda et aeg
ei parandagi midagi ära
ja ma lugesin terve suve muinasjutte
vanu lasteraamatuid ja siis
kui ma tõin lilli aiast
vaasi
kogu aeg lõhnas nagu sina
aga ma harjusin
üksindusega
nagu me kõik harjume
ainult hambapasta lõhn
ei lasknud vahel öösiti uinuda

järgmisel talvel
kui ma sõitsin bussiga maale
oli valge lumi
sinine taevas
ning vahepeal jooksis must metsatriip
mul oli hästi ülev tunne
ma istusin bussis ühe tüdruku selja taga
kelle juuksed lõhnasid kui lagrits
ma väljusin meelega tema peatuses
koputasin õlale ja küsisin
kas ta on lugenud ungari muinasjutte
hiljem kõndisin 4 kilomeetrit
läbi pimeda põldude vahel
maakodu uksel naeratasin
kui keegi oleks näinud siis oleks öelnud
et hästi totakalt tõenäoliselt
me lugesime terve suve
uut ameerika kirjandust
ja
hiljem sai temast minu päev ja öö

püsiviide

Kolmanda jaanuari öö vastu neljandat oli hästi kuum. Väljas oli kohutavalt lämbe, inimesed visklesid poolunes higistena tekkide all, polnud õhku ega und.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast oled ennast alla laadinud. Oled kohale jõudnud.
Ärkad hommikul, suus viina maitse, jood voodi kõrval olevast jõhvikamahla pakist viimased lonksud ja üritad aru saada, kas jõudsid kohale, kus sa oled, kas see öö oli päris või mõtlesid sa selle välja, et elu oleks suurem kui film.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast puhked nutma, sest sa oled kohale jõudnud. Sest sa oled end alla laadinud. Mu pisaratest saab meri.
Nende kaheksa minuti jooksul kõnnid puumajade rajooni majadevahelises vihmas, kuulad M83e ja saad aru, et sa ei mäleta möödunud ööst peaaegu mitte midagi.
Oli küll kuum, aga vist mitte päriselt, jõuti küll kohale, aga vist mitte sinna kuhu vaja.
Kuulad M83e ja mõtled, kas sa oled iseenda välja mõelnud või oled sa kellegi teise väljamõeldis. Kukkuva vihma käes. Kolmkümmend seitse sekundit aega otsusele jõuda.
Ja lõpuks tõmbad selle konksu oma südamest välja. Üks väikene täpp jääb järgi. Väljapoolt vaadates ei olegi nagu midagi väga aru saada. Ja seespool ei ole vaatajaid. Hingad kukkuvas vihmas. Raskelt, rahulikult ja aeglaselt. Sest sa oled kohale jõudnud. Mitte sinna kuhu tahtsid, aga keegi ei küsigi. Kukkuvas vihmas saab mu pisaratest meri. Meri on soolasem kui vihm. Kaheksa minutit ja kolmkümmend seitse sekundit.
Ja oled väga tänulik neile, kes sind selle kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi jooksul kinni hoidsid. Neile, kes ei lasknud sul kukkuda. Sest sealt ei oleks enam üles saanud.
Vihm lõpetab kukkumise. Kaheksast minutist saab tund, tunnist päev, päevast aasta, aastast elu. Ja vaatad on täppidega südant. Kas seal on veel vaba kohta kuhu üks konks lükata? Kas keegi jääks veel sinna kinni? Kas ta peab veel ühe konksu vastu?
Kukkumise lõpetanud vihma kolinakajas kukud korraks. Lööd põlved vastu halli asfalti marraskile. Korraks. Siis on minek. Otse edasi. Rahulikult ja aeglaselt. Oma täpilise südamega. Sest korraks oled sa jälle kohale jõudnud. Mis sest, et algusesse.

püsiviide

Aasta 2011 parim…

tsitaat: Because all we really need to survive is one person who truly love us.
eesti keeles loetud raamat: Mehis Heinsaar. “Ebatavaline ja ähvardav loodus”
inglise keeles loetud raamat: Bret Easton Ellis. “Lezz Than Zero”
emotsioon: laulukaare all “Ta lendab mesipuu poole” laulda
kontsert: Eesti Pops 2011. “Ewert And The Two Dragons” ja “Imandra Lake”
teatrielamus: “Koletis kuu peal”. Tallinna Linnateater
filmielamus: “Blade Runner” (1982)
tehnikadisaster: mu digipeegelkaamera lõpetas töötamise
põrgulik tehnikadisaster: 12 päeva enne esietendust lõpetas mu MacBook Pro töötamise kogu muusikalise kujundusega (4 õudustäratavat päeva hiljem vahetati vigane SATA kaabel ja asi laabus)
tehnikavõit: ostsin iPhone 4Si
näitus: Gateways KUMUS
aastaaeg: suvi
muusikapala: Fleet Foxes – “Bue Ridge Mountains”
plaat: Ewert And The Two Dragons “Good Man Down”
plaat, mis on järgmisel aastal hea hoopis: M83 – “Hurry Up, We’re Dreaming”
filmimuusika plaat: “Drive” (2011) soundtrack
taasavastatud muusika: Claire’s Birthday plaat “Venus”
puhkuselinn: endiselt Tartu
agoonialinn: endiselt Pärnu
välisreis: New York, minu vana lemmik
“Üks lugu”: Taavi-Hans Kõlar http://www.youtube.com/watch?v=S9DNt99GUL8
juutuubi huumor: http://www.youtube.com/watch?v=HPyl2tOaKxM
poliitreklaam: http://www.youtube.com/watch?v=gzkYz0I92qs
sound: süntesaator
idee: Objekt 2011 Vabaduse väljakul
teatriüllatus: “Õitseng” Eesti Draamateatris
töövõit: “Vaata, ma kukun” lavastuse teemalaul
rattasõit: aprillikuised kaks tundi kevadises Central Parkis NYs
naabrivalve: Ott, Loore, Jim ja Kristjan
elupaik: Kalamaja
söök: F-hoone vürtsikas kookosesupp
flashback: klassi kokkutulek “10 aastat keska lõpust”
kokkutulek: kursa kokkutulek “5 aastat lavaka lõpust”
rõdu: meie maja pööningukorteris
impro: F-hoones “Ma olen elus olemise tunne” teemalugu
sašlõkk: ise tegin oma sünnipäevaks
joogiavastus: mate tee
ise antud etendus: “Hecuba pärast” Pärnu Endla suurel laval
sürr pidu: Eesti Popsi aftekas Hoovis
turundusmeil: NO99 meililisti kirjad
otsus: keerata sünnipäeva ajaks Facebooki sein kinni
rokkmuusika: Pärt Uusbergi koorimuusika on ülim kui ükski rokk
iPhone äpp: IMDB ja Instagram
uudissõna: “sportlaulmine” – teistest MÖÖDA laulmine
ilmakirjeldus: ISO 1600 all day long
päev: 14. juuni ja 17. november

püsiviide

Lubasin teha nimekirja filmidest, mis on mind möödunud aastal kõige rohkem haaranud. Siin on nad suvalises järjestuses. Head vaatamist!

Death Proof (2007) – režissöör Quentin Tarantino
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1028528/
(Vaatasin teleekraanilt)

Tarantinolt seninägemata film üllatas oma perfektse orgaanilis-jabura dialoogiga ning pakkus sellist actionit, et röökisime diivanil. Tarantino filmid kuuluvad vaieldamatult minu lemmikute hulka. Tarantino eelmise aasta meisterteost “Inglorious Basterds” käisin kinos vaatamas kaks korda ja see on vist viimaste aegade kõige ägedam film üldse.

Drive (2011) – režissöör Nicolas Winding Refn
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0780504/
(Vaatasin kinos)

Ryan Gosling mängib selles filmis niimoodi, et niimoodi ei ole võimalik mängida. See sõit selle muusika saatel on selline elamus, et võtab hingetuks. Midagi nagu väga ei juhtu, aga kõik on perfeknte. Gosling “Drive’s” ja Christoph Waltz “Inglorious Basterds’is” on viimaste aastate kõige paremad filminäitleja tööd. Kuula kindlasti ka “Drive” soundtracki!

Melancholia (2011) – režissöör Lars von Trier
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1527186/
(Vaatasin kinos)

Selle filmi esimesed kümme minutit olid uskumatud. Kogu film tegelikult. Sellise maailmalõpu nimel võiks isegi elada. Kirjeldamatu elamus, mis sai teenitult minu IMDB reitinguks 10.

Black Swan (2010) – režissöör Darren Aronovsky
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0947798/
(Vaatasin kinos)

See film rääkis sama palju teatrist kui balletist. Kunstniku rolliloome ja sisseelamise totaalne katarsis. Ma liigitaks selle isegi õudus-kunstnikufilmiks. Vägev vaatamine.

Blue Valentine (2010) – režissöör Derek Cianfrance
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1120985/
(Vaatasin kinos)

Ryan Gosling on selline näitleja, et haarab täielikult. See film oli nii ilus ja kurb korraga, et pärast kohanesin veel mitu hetke reaalsusega.


Uus Maailm
(2011) – režissöör Jaan Tootsen
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt2080410/
(Vaatasin kinos)

Kui hästi on võimalik ühte dokumentaalfilmi teha, tõestab Jaan Tootseni “Uus Maailm”. Üks eelmise aasta parimaid eesti filme üldse!


Fight Club
(1999) – režissöör David Fincher
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0137523/
(Vaatasin arvutist)

Korralikult nägemata Kaklusklubi vaatamine andis ühe uue mõõtme juurde. Mõelda veel, kui oleksin selle 99ndal aastal ära vaatanud.


Blade Runner
(1982) – režissöör Ridley Scott
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0083658/
(Vaatasin arvutist)

See oli kõige ootamatum selle aasta filmielamus. Lootmata sellest suurt midagi, haaras 80ndate ulmefantaasia mind nii sügavalt, et kuulasin soundtracki veel pärast päevi. Minu selle aasta ägedaima atmosfääri ja muusikaga film.

The Future (2011) – režissöör Miranda July
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1235170/
(Vaatasin kinos)

Miranda July mängis ja kirjutas ise. Ta on suurel ekraanil nii õrn ja vägev. Lisaks on filmis suurepärane dialoog. Pärast olin üsna raputatud. See film ei ole nagu ükski teine, samas on ta natuke kõike.

Lost (2004-2010) – erinevad režissöörid
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0411008/
(Vaatasin arvutist)

See ei ole nüüd küll film, aga “Losti” 121 episoodi hulgas on pea kümmekond filmi mõõtu osa, mis raputavad ja mõjutavad. Pea pooleteise kuu pikkuse maratoni ajal vaatasin järjest ära kõik kuus hooaega. Seal on suurepäraseid näitlejatöid, draamat, armastus, emotsiooni ning põnevust. Vahel on mõni telesari sama suur kui film.

 

Hea meelega loeks kommentaaridest teie möödunud aasta lemmikfilmide kohta!

püsiviide

Pikkamisi ja aeglaselt hämardub vanaaegne elutuba, seni kuni keegi lõikab noaga selle pimeduse läbi ning vajutab nimetissõrmega valguslülitit. Akna taga sajab mitmendat tundi lund. Lumehelveste mahakukkumise hääl seguneb toavaikuses kella tiksumise lõppematu rutiiniga. Kuskilt teadvuse sügavuse alumistest kihtidest tungivad läbi sõrmede valgele ekraanile aastalõpu viimased päevad ja läbi nende kogu viimane aasta. Parema käe nimetissõrm on puruks kukkunud taldrikukilluga lõhki tõmmatud ning kokkukasvav haav tuikab mustade klaviatuuriklahvidega kokkupuutel. Nagu süda tuikab möödunud aasta mälestustega kokkupuutel. Mõlemad on võrdses seisus, nad on puruks kukkunud taldrikukilluga lõhki tõmmatud, kasvavad saabuva aastaalguse uues lootuses kokku, visalt, aga järjekindlalt. Sõrmemuster ja südamemuster. Mõlema sees üks veidi kaardus arm – see aasta kakstuhat üksteist.

Selle aasta esimene hommik leidis meid kolmekesi diivanilt. Akna taga lendasid põlevad pürotehnilised sädemed. Äsja lõppenud aasta jääknähud. Peaaegu liikumatult lebasime ühises ajahetkes, milles oli korraga kõikide maailmade rõõm, kurbus ja üksildus. Kolm valutavat südant, kolm erinevat aegruumi segatuna üheks suureks aastaalguseks. Kolm üksindust, mis sulasid üheks suureks vaikivaks hetkeks. Need mõnekümned hääletud minutid, kus keegi ei rääkinud mitte midagi, mil kõike sai lugeda hingetõmmetest, kus krampidest haaratuna proovisime väljuda just lõppenud aastast, saada aru, mis meiega oli juhtunud, tulla sellest kõigest välja, et ei jääks ühtegi kaardus armi, jõuda kohale parematena kui aasta tagasi olime. Sina lamasid põlved lõua alla tõmmatuna, kaetud õhukese tekiga, värisedes külmast ja verd tilkuvast südamest. Sinust õhkus maailma kõige valusamat vaikust. Sa oli näost üleni valge ja kartsid kõige rohkem. Mina olin kukkunud diivani kõige nurgelisemasse sügavusse, olles just käinud ära ideaalses tulevikus, elanud pooleteise tunni jooksul läbi mitmete inimeste õnnelikud elud, olnud korraga aastas kakstuhat nelikümmend kolm ja siinsamas, uskudes täiuslikku ideaalsesse maailma, kus kõikide inimeste unistused olid täitunud. See oli maailma üks kõige ilusamaid muinasjutte, mida ma sulle jutustasin, kes sa olid uppunud mu sülle, kes sa olid haaratud mu käte vahele ja kes sa olid üleni kurbusesse kukkunud. See muinasjutt viis meid korraks tulevikku, sinna kuhu ma tahaksin kohe tagasi minna, kui tulevik oleks just selline nagu ma jutustasin. Kogu selles tulevikuõnnes haaras meid lõputu kurbus, sest kõik see ei lähe nii. Alati on kuskil mingi error. Aga me nägime seda korraks. Katsusime. Selles kõikihaaravas vaikuses istusid sina minu kõrval, me hoidsime tugevasti teineteise käest kinni ja keegi ei rääkinud mitte midagi. Sest kõik oli ammu öeldud. Oli öeldud möödunud aasta ja unistatud kõik eesolev. Ja siis kui sina seal teki all võtsid telefoni, see kõne kestis nagu oleks pussiga puuritud ajudesse, kõikide meie kõrvad verd tilkumas, siis kui sa rääkisid, siis kui meie kuulasime, sest meile oli samamoodi sinu kurbust vaja, et saaksime aru oma kurbusest, sest just äsja oli meid haaranud maailma suurim õnn. Õnnest tagasitulemise krampides, pea kaetud külma higiga, kuni lõpuks ümbritses mind vaikus, me kallistasime ja ma astusin öö läbi lund sadanud õue. Esimene tramm oli täis ööinimesi, kes eelmisest aastast uude sõitsid. Kui ma lõpuks oma magamistoas voodisse kukkusin, oli uue aasta esimene päike kohe tõusmas.

Siin ei lõppe veel mitte midagi. See oli alles uue aasta algus. Esimesed seitse tundi. Sellele eelnes kolmsada kuuskümmend viis päeva.

Mõni aasta möödub igavalt nagu maantee asfaldi hall. Kolmsada kuuskümmend seitse päeva tagasi, kui ma ärkasin esimese jaanuari pärastlõunal, päike just majade taha kukkunud, rebisin end välja sinu kummalisest alasti embusest, pea odavast šampanjast hullunud, ei osanud ma kunagi uskuda, mida see aasta endaga toob. Et ühest valusast suudlusest saab üks joovastav suudlus, selline, nagu oleks just loodud universum. Et ühest lämmatavast kurbusest saab selline rõõm, nagu just oleks sündinud maailm. Talv oli ootusärev, kevad oli tuim. Siis tuli suvi, mis ületas kõik maailma suved, oli sirelite ja armastuse suvi, sügis oli absurdne ning maailma kõige kurvem, hilissügis tuim ja varatalv selgeks tegev. Kuigi midagi ei ole selge, on need kolmsada kuuskümmend viis päeva olnud teistsugused kui varem. Lisaks sellele juhtus veel see ja siis veel see. Need on kõik olnud imelised asjad. Minu aasta on olnud imeline aasta. Aga ikka ei ole ma rahul. Sest need errorid, mis sees on, mis lõhuvad harmoonilist rahulolu, ei lase raulikult elada, need errorid, sest nad on sees, need errorid…

Ma sõidan kinnisilmi möödunud aastas. Tuiskan läbi lumede, läbi suveööde, läbi pimenenud elutubade, läbi õnnelike embuste, üle selle maja katuse, kus me vaatasime kuidas vanaaegsed pilved sõuavad üle linna, läbi valgete magamistubade, läbi palkmajade, läbi õdusate ööde ja õnnelike inimeste naeratuste, läbi varahommikuste arstikabinettide, läbi sõprade soojade südamete, läbi atmosfääride, sõnade, raamatute, unede, ulmade, hullumeelsuste, agooniate, kurbuste, nutmiste, apaatsuse, rahulikkuse, külma ja sooja, läbi inimeste. Praegu kõige rohkem tahaksin, et istuksime sinuga siin minu maamajas, ahjus põleb tuli ja meil on väga soe. Sa istud minu vastas tugitoolis ja võtad omal sokid jalast ja me paneme mõlemad oma jalad laua peale ja surume paljad jalatallad õrnalt kokku ning upume teineteise silmadesse. Korraks kaob kogu ümbritsev maailm ning keegi ei tuiska kellestki läbi. Õues kukub aeglaselt lumi pimenevale maale.

Selles muinasjutus mida ma sulle (ühele teisele sulle, sest “sinasid” on tänases jutus palju) aasta esimestel tundidel rääkisin, selles muinasjutus oli see pool, mis oli sinu muinasjutt – ja oli see pool, mis oli minu muinasjutt. Minu muinasjutt, kus me elasime selles kahekordses majas, kus olin mina ja olid sina ja olid sina. Ja olid nemad. Meie nemad.

Õhtu enne aastalõppu, kui me sinuga kinos käisime ja siis lunastust otsisime. Kui me istusime seal teisel korrusel selle ümmarguse laua ümber, kui meie sees mulises kõik kerglaselt ja surises soojalt ja kui me astusime külma vanalinna öösse ja kõndisime puumajade rajooni poole ja kus korraga haaras mind tänaval kogu maailma õnn ja me kallistasime väga ja astusime kahekesi minu juurde ja kui ma rääksin sulle nelja tunni jooksul kogu maailma armastusest, kui me õnnest väljumise krampides värisesime teineteisel käest kinni hoides, kui hommiku esimesed tunnid hakkasid kohale jõudma ja kui keha vajus magusates krampides voodisse, kui hilislõunal vaatasin ma möödunud aasta lemmikfilmide lemmikkohti. Ma veetsin aasta eelviimase öö koos sinuga, kuigi ma ei olnud üldse koos sinuga vaid hoopis sinuga. Aga minu peas ja minu südames olid sina. Me lendasime sooja ookeani kohal.

Õue on vahepeal hiilinud tumesinine pimedus. Läbi valge pitskardina on ähmaselt näha viimaste puude figuurid. Kohe seguneb õhtune pimedus raagus puude figuuridega ning öö tõmbab õuele koti pähe.

Aitäh sinule, sinule, sinule ja sinule viimase aasta eest. Ja sinule ka.

püsiviide

Õues on tuisk ja pime. Tänases vanalinna teatrikompleksi hubasuses on midagi nii külgetõmbavat. Upun piparmünditeesse. Nii paljust oleks kirjutada, et polegi mõtet alustada. Kunagi hiljem lasen laviinina. Las praegu tiksub vaikne õhtu, teatri eelaimdus, tõsine tuisk pimedas Lavaaugus, sest kohe süttivad Põrgulaval prožektorid, keerutatakse üles lavatolm, kõlab sõna, liigub heli- ja valgusheebel, sünnib teater.

püsiviide