— veiko.ajaveeb

sel ööl kui keegi mürgitas mu koera
ulus tuul rohkem kui kakskümmend kuus sõlme tunnis
tume öö, mis keeras end kerra
majade vahel asuva kuuseallee taha
ma olin kõigest kuusteist
ja juustuvabriku kõrvalt leitud
elu esimese armastuse udemeid maitsnud
joobnud suurtest mõtetest ja kartsin
kõige rohkem surma oma elus sellel hetkel
sest keegi ei olnud seletanud
mis asub hääletu pimeduse taga
veel oli jäänud kõvasti aastaid
aga ma ei tundnud eesootavat aega
ja seega kartsin kõike
öövarje
üksindust
armuvalu
isegi seda, kuidas tuul sellelel koeramürgitamise ööl
kuuseallee okastikus ringi rebis
ometi jah
nüüd ometi mõtlen
et kuidas ma lootsin ja joobusin
selle kaks korda vanema naise hingeõhu kütkeis
ja olin kartmatu samal ajal
sest uskusin iseenda kõikvõimsusesse
sellel koeramürgitamise ööl
mil tundsin sõpruse ja armastuse väljarebimist südamest
mõned lennukid lendasid pea kohal
tuues sõnumeid ülaltpoolt pilvi

selle tugevusega tuule mõjul undavad peened traadid
õõtsuvad jämedad puuoksad
vihmavarju kasutada on raske
tühjad plastmassist vedelikunõud kukuvad ümber
ja ta tugevneb veelgi
kerib kurgust üles
armastuseagooniaaatomid
paisuvad tormiseks kõvaks rajutuuleks
selle tugevusega tuul liigutab kohalt kinnitamata esemeid
võib põhjustada kergeid purustusi
igasugune liikumine vastu tuult on ülimalt raske
autod maanteel kalduvad kõrvale
tuule mõjul murduvad puuoksad ja südamed
ja lõpuks…

vastu hommikut taandub tuul
vaid neli sõlme
selle tugevusega tuult on tunda näol
puude ja põõsaste lehed sahisevad ja värisevad
tuulelipp hakkab liikuma
lipp lehvib kergelt
suits kaldub püstjoonest tuule suunas
rohkem kõrvale kui vaikse tuule puhul
see on vaikne tuul
mida nahk ei tunne
milles lehed ei liigu
ja järves veepind väreleb
ilma valgete harjadeta

mu pisarad põrkuvad kuuseallee kõnniteeäärel
ja keegi mürgitas mu koera
ning ulus armastuse olematuks

mu koer oli afgaan
hurt – jahikoer leopardide ja gasellide küttimiseks
mu tuul oli afgaan
kuum edelatuul amudarja ülemjooksul
afganistani mägedest alla
türkmenistani ja usbekistani lauskmaale
mu koer oli chinook
cha-cha, ma belette
mu tuul oli chinook
föön kaljumäestiku idajalamil
lumeõgija
peamiselt talvel

6. jaanuar 2015
kodus

püsiviide

noh, siin ta on
see sinu romaani esimene lause
olematute sõnadega, mille väljaütlemisel midagi vastu ei kaja
sest ei ole ruumi, ei aega ega ka sõnu
tühjuse tumenev triip trükimasina trükilindi all
[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[√Ő-č‹›‚‘’…–é$£√
nõtke randmeliigutusega kustutad need vähesed paar rida
mis aastate jooksul on mõtteisse salvestunud
päev päevalt, täht tähelt
mis seal ikka
nende sõnade aeg on läbi
aga õhtupilved on täna jalustrabavad
vanalinnast mere poole vaadatuna
katavad tumehallide vaalade kõhte oranžid suled
piimsinise taeva taustal
täna olid harukordsed lõhnad
nagu eilegi, kui anti see paar tundi maal
et said kuulata esimeste ööbikute õhinal laksutamist
ahmid neid lõhnu, mis kaovad
nagu sula šokolaad sõrmede vahelt
linn, linn, linn
see vihmast tilkuv arutu kevadine asfalt
mida mööda just täisealiseks saanud neiud
siidriuimas tiksuvad, noored mehed käe all
sest neil noortel on raskusi eraldi püsimisega
kahekesi koos kannavad ära selle uima ja sumina
mitte nagu mina
nina hämaras õhtus vihma poole
see minu uim, see kevadine hullus
mis iga aasta aina traagilisemalt lubab üdini ahhaatavat suve
krigin ja kolin
niiske raudtee ja roostes trammirööbaste kragin
sammude kahin kahvatul asfaldil
aeg voolab sõrmede vahelt nagu sula šokolaad
ikkagi kolm korda kümme
statistika järgi peaaegu pool läbi
su elu
sa seisad
sa kinnitad kannad halli kivisse
et linn ei rebiks sind lendu
üle lennujaama, kauge tundmatu kuu poole
läbi vihmade ja tormi
et lõhkeda leekides nagu hindenburg
ja ikkagi pääseda eluga keeriste
kaardistamata teede ja olematute inimeste eest
pime on pööningutel
kus on alati kerge tuul
ja niiske tubaka lõhn
kõige kõrgemate vanalinna kaitsvate katuste all
üle müüri merepoole õhates
vihmade vihma ootel
vaatad aknast, üle hoovi
kollase kolmekordse maja seinal
on irvakil üks aken
üks aken, kust imbub tumekollast valgust
mis läbi õhtuõhu roosa vine
su silmade võrkkestale ühe hetke ja aja loob
rammestav arhitektuur
seob su sõnade ümber raske ja rabeda koe
madalad viiulid ümisevad
see ongi see mai
nagu ta ikka on
veidi uus ja vihmane ja vahe
voolab su sõrmede vahelt

püsiviide

sebi endale biit sisse
on kevad kohe ukse ees
eile öösel õitses viadukti juures esimene puu
ma ei tea, mis see oli, aga ta lõhnas nii, nagu sa tead et tuleb aeg
kus isegi õite lõhn võib rebida su emotsioonid koseks
sigarett sigareti järel mõrudat õhtut kopsudesse
soe kollane vein, punaseks külmunud sõrmed
nad tõepoolest istusid seal ja rääkisid elusid pooleks
mitte enam noored
kolmekümnendate alguses
aga see õite lõhn, mis raudteeäärest linnaparki libises
lubas suuri aegu
tõmbõmm, tõmbõmm, hüppavad üles ja alla
jump-jump-jump-jump-jump-jump-jjjjjjjjjump!
käed raagusrohekatesse okstesse
jalge all puust punane pink
sest et on õhtu, kus hüpatakse oma elu tantsus
on õhtu, kus pargipingi külm ja pluss kolm
poevad naha vahele
veel kollast valget veini ja korraks on selgus
keerake muusika põhja
volüümi, volüümi! volüüüüümi!!!
kevad tuleb ju, kas te ei näe
kolmkümmend ja kevad
pluss kolm ja kevad
siis me tulime kaheksakesi
panime linnapargi nurkadesse hiigelsuured kõlarid
põmm põhja ja pargitiigi vesi sai lained sisse
selle pilli nimi on elektroonika
selle tunde nimi on emotsioon
selle aja nimi on kevad
nad veel tulevad, need suured ajad
kus armastus rebib sind õhku
tal on punased püksid
ja veidike suva
ja see sulle meeldibki
liiga enesekindel
nagu me ise kunagi kui olime kaheksateist
ja arvasime teadvat vastuseid kõikidele elu küsimustele
kaheksakesi
tantsisime puudele lehti külge
aeledes aprillimärjas kollakas murus
kuidas sa nimetad seda tunnet
mille nimi on tants ja ausus ja ootus
ja usk ja iha ja lootus
ja rõõm ja teadmatus
kuidas sa nimetad seda kevadet
kui sa oled kolmkümmend
kohe kukkumas kolmekümne ühte
ja su nimi võiks olla Van der Tuul
kaheksakesi
kõik ümber kolmekümnendate
nagu käes oleks elu parim aeg

püsiviide

Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Kui ma esimest korda sind ei näinud, siis teadsin, mida su nägemine minuga tegelikult teinud oli. Olin vihm, mis kukkus järjepidevalt ja vaikselt hoovisuitsetajate peadele, roomas mööda katust ja kolistas lehtedes. Olin tuul, mis uhas juusteist juustesse ja mälust mällu, paitas päid ja tõi kõrvadesse meretaguste inimeste arutut naeru.
Ma olen uskunud sinusse korduvalt ja palju, sinusse, saatus ja ettemääratus.
Ikka usun, et tead mida teed, sest ise ma ammu juba ei tea.
Tahaks olla lihtsalt tuul kes puhub ja vihm kes kukub.
Kõikides puhumistes on lõputu kukkumine.
Läbi ööde ja päevade, ikka kukun inimestest läbi. On need üürikesed hetked, kui kellegisse pidama jään. Aga siis tuleb tuul, suur sõge ja sügisene saatusetuul ja puhub mind mälust ning meelest.
Kõik need inimesed on suured ja põhjatud augud. Nagu uued ja tundmatud ajastud. Keegi ei juhata teed. Kellelgi kaarti ei ole. Keegi sõnu ei tea. Tundmatu keel. Aga viiulid kahisevad ühes väikeses hoovis, kus on valju muusika ja palju sigaretisuitsu, kus on kultuuri ja keelt ja aeg peatub hetkeks, ühes väikeses hoovis, kus ma korraks jälle kukkusin ja sadasin ja puhusin, aeg peatub hetkeks.
Aeg on nagu kahur. Pikalt ei pauguta, aga kui, siis korralikult.
Terve tormiline orkester puhub trompeteid. Marssi, millega läbi elu minna.
Terve sajand oleks nagu juba olnud, aga ometi vähem kui kolmandik.
Vaiksete tumedate õhtute saabudes värisen pimedas toas teki all ja kuulan kuidas vihm lödiseb akna taga, kuidas tuul lõgistab akende klaase.
Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Ikka seda ööd ja seda viiulit ja neid suitsetavaid inimesi, kes räägivad inimhingede müümise võimalikkusest. Müü mulle ja ma annan sulle sada eurot. Ja kui sa usud hinge olemasolusse, siis miks sa ei müü, kui seda osta ei saa? See kultuuripoiss küsib nii. Ma ei oska vastata. Ei taha kuidagi. Minu oma on, hüüan! Viiulid kahisevad.
Luba ma sõidan su’st läbi. Ma tean, et kõikidel järgnevatel päevadel on mul häbi ja piinlik. Aga kas ei olnud nii, et sellel hetkel me tahtsime mõlemad, et rong peatuks korraks? Raudne ruun minu südamest sinu südamesse. Väikesed vahejaamad, mille trepil istub mütsiga muusik ja müüb möödujatele viiulite kahinat. Torkab poognad südametesse ja saeb nii mis jaksab.
Sügisetuul. Hilisõhtute vihm. Raheroosa perrooniasfalt peegeldab kuud.
Terve sajand nagu oleks.
Terve sajand nagu vajanud ma oleks.
Terve sajand nagu varjanud ma salaja oleks.
Sest et vaja on.
Vihm, krõbise viiuli kõlakastil. Niiskusest venigu keel.
Tuul, tuhise hingest hinge rongina ja otsusta ise, millal peatud. Millal kohal oled.
Laske mind lihtsalt lahti. Üles kõrgesse taeva ja kosmose piirile ja las ma ise kukun kuhu tahan.

püsiviide

kui ma suren siis matke mind sohu
sinna järve kus turbane vaip
taga puude ja raja ja rohu
vajub aeglaselt põhja mu laip

sajab sügise alguse rahe
pinnal peegeldub mändide värv
kustub aeglaselt minu tahe
neelab kurbuse vaikne soojärv

nii kaua kui keha on lagu
langeb pinnale aeglaselt lumi
nii elada tahtsingi nagu
ühes filmis kus lõpp oli uni

tuleb talv külmub järvele jää
valges vaikuses vaikib ka lind
peale tühjuse miskit ei jää
pole armastust, sind ega mind

püsiviide

https://soundcloud.com/greghaines/03-183-times

sel poisil polnud erilisi huve
tal oli tunne, et tal elab ämblik kõhus
nii oli tundnud juba mitu suve
kui hõljus kummalisi lõhnu õhus

ta magas väga pinnapealset und
mis siis et öödes oli surmavaikus
ning nägi unes kiiskavvalget lund
kus viiulite kauge krigin kaikus

ta väga kaua tundis viiulite lõhna
mis aariad saagisid ses rahulikus öös
ja väga tahtis oma ihu kõhna
veel hoida mitu pikka suve töös

ta naeris palju, ravis ennast ise
ning iseendast lugu pidas küll
nii peatas hetkeks endast väljumise
ta ümber kiilide ja liblikate tüll

püsiviide

Armastuse ja hüvastijätu piirimail, nagu see rohekas-pruuni ruudulise särgiga tüüp, kes istub oma 12 m2 magamistoa voodil, seljaga meie poole, avatud raamat põlvedel, aknast sisse voolamas ülesäris pärastlõuna valgus, peenikese jalaga voldik-kattega põrandalamp selja taga.
Ma vaatan lihtsalt erinevaid fotosid ja pilte ja mingi üksikud laused hakkavad kummitama.
Eile õhtul käisid kaks üsna noort inimest, pakun, et viieteist-kuueteist aastased, vist õde ja vend, siin teatri taga vanal surnuaial. Minu garderoobi aknast paistab. Nad riisusid kahekesi ühte kalmu ja panid sinna põlema kolm küünalt. Õhtu kustus aegamisi ja mida pimedamaks õues läks, seda eredamalt hakkasid paistma need kolm küünalt. Võbelesid sinihõbedases augustiöös. Mälestuseks.

Kõik hakkavad suviti joonistama ja luuletama ja laulma ja kirjutama, nagu talvel aega ei olekski. Ja ei olegi. Tean seda liiga hästi enda pealt.
Pärastlõuna on. Pikutan pool tundi enne õhtuse proovi algust.

püsiviide

Vihma sajab. Mitte enam taevast, vaid puulehtedelt ja aknast paistab vana surnuaed. Selle taga sirutab end laiali hall maantee, niiske ja pikk, mille ääres kasvavad hobumadarad, kassisabad ja longus põisrohi ning mida mööda kõnnivad ühtlaste pikivahedega hallides vihmamantlites ühesugused inimesed, ninad allergianohul. Maantee nabast nööbini, pärast mida algab pime öö, mille varjus saab hääletult kuupaistel ujuda.
Ja selle maja juures –
mis asub selle maantee ääres
selle pika ja igava ja halli maantee ääres –
selle maja juures on murdunud pruunidest aialippides tara
mille najal kasvavad kolm pirakat pojengipõõsast
juba ammu ära õitsenud, aga kuidagi on veel roosat ja valget värvi tunda
ja nukra näoga tüdruk jalutab pöetud muruga augustiaias pulstunud karvade ja oranži sabaga kassi
ja üks poiss istub käsipõsakil aknalaual
selg ja istmik toas, jalad aknalaua alt läbi seina surutud
kõlguvad niisama tuules
lohakalt ja nii
ja läbi vaikselt kahisevate paplilehtede kandub mööda õue Dido itk
“remember me, remember me, but ah! forget my fate.”
nagu kummitus möödunud aastast
tüdruk on küll sõnatu ja sale ja tusane ja igav
aga tema kleidi veatu sirgus ja vöökoha kõrgus mõjuvad aristokraatlikult
poisil on pruntis huuled, pisikesed kõrvad ja pikk ümar nina
ta vilistab Didole vastu
midagi rõõmsat ja ebakohast kuid helget
ja nad on korraks seisatanud
vaatavad kaamerasse
sest et fotograaf tahab jäädvustada maja seinale maalitud poolemeetrist võõrasema
kogu tema õite valkjaslillakas ilus koos inimestega
magus magus joovastus mis täidab õue
lahe läbme lehk mis immitseb joonistatud võõrasema tolmukatelt
keerab end ümber kassi ja poisi jalgade ja tüdruku v-kujuliste kulmude
mingi seisev pärastlõuna vist
ja see on väheseid kohti kus paistab päike
õhtu sõidab pärastlõunale igavleva aeglusega sisse nagu hiigelpikk kilomeetrine makaron

püsiviide

Maailmadesse sisse mõtlemine. Nagu kuskil kaugel äärelinnas, kui paned suured kõrvaklapid pähe ja kuulad teiste inimeste muusikat. Seda, mida on täis kõik virtuaalsed seinad, aga mida sul kunagi pole aega kuulata, sest et sõidad mööda maanteid või töötad end hommikust õhtuni ogaraks. Ja siis on see haruldane moment, kui viibid ühe väikelinna teatri endise peakunstiku kabinetis, diivanile on tehtud voodi, õues hämardub ja klappidest kõlab sulle tundmatu muusika ning vahelduseks on ülihea kuulata midagi muud kui Daft Punki, sest et viimased paar kuud ei ole sul ajus uue muusika otsimiseks rohkem ruumi olnud kui need kaks sõna – Daft Punk. Aga sellest on see eest end ogaraks kuulatud. Hommikusöögi järel “Giorgio by Moroder” (Daft Punk – Giorgio by Moroder) ja enne õhtusööki “The Game of Love” (Daft Punk – The Game of Love) ja kuskil Prantsusmaa kiirteel ikka ja endiselt “Giorgio by Moroder”, sest Super U marketist sai ostetud CD, mis maksis 15,99 € ja mis tagasi elu ägedaima autosõidu sellel suvel. Lõuna-Prantsumaa hõljub minuga juba nädala kaasas, kogu oma kuumuse, teatri ja meluga. See kahenädalane pääsemine kodust, pikad kihutamised Euroopa kiirteedel, lõputud naljad ja põgenemised öisesse kuuvalgesse soolasesse Vahemerre, nudistid, niisama prantslased ja teised ootamatud eestlased kuumas Avignioni öös.

Ma pean kirjutama rohkem. Pean.
Aga praegu ei oska ja kuulan Daft Punki ja tõlgin selle otse. (Daft Punk – Something About Us)

MIDAGI MEIST – Daft Punk

see ei pruugi olla õige aeg
sa ei pruugi olla see õige
aga midagi on meis, mida ma tahan öelda
sellepärast, et midagi on meie vahel niikuinii
ma ei pruugi olla see õige
see ei pruugi olla õige aeg
aga midagi meis on, mida ma pean tegema
mingi saladus, mida ma sinuga jagan
ma vajan sind rohkem kui midagi oma elus
ma tahan sind rohkem kui midagi oma elus
ma igatsen sind rohkem kui kedagi oma elus
ma armastan sind rohkem kui kedagi oma elus

püsiviide

Kuhu me kukkunud oleme? Märtsi!
Vahel on tunne, et näen ilmsi und. Magan meeleheitliku kiirusega oma elu maha.
Rändan päevade ja unede vahel, laenan alati homsest juurde.
Kas kuskil on siis tõepoolest ootamas see sajapäevane öö, mille käigus end reaalselt unenäost välja magada?
Kas võib veel loota, et tuleb suvi, läbi kevade, läbi sirelite, läbi vihma?
Viimased kuud on möödunud nii ehmatava kiirusega, et järelemõtlemise aega ei ole. Pole seda kohvitassiga pühapäeva, kus lased ajupoolkeradel tagasihoidlikus klaverirütmis teinetese vastu loksuda. Kõike teed kuidagi automaadi pealt. Masinlik elu, inimlike inimestega.

Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad saabumas. Kuskilt kaugelt immitseb vettinud sambla ja sulava lume lõhna. Linnapiiri tagant kostab lindude naeru.
Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad tõepoolest saabumas. Viimased rasked jääkamakad vajuvad pähe, selga ja sülle, matavad, katavad ja peidavad.

Ma olen möödunud kuude jooksul väga palju tööd teinud. Täpselt nädal tagasi tuli uus muusikaline kujundus välja. Kolm vihmast päeva. Panin paar juppi muusikat veebi üles ka. https://soundcloud.com/tags/kolm%20vihmast%20p%C3%A4eva 

Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad saabumas.
Tule siis juba kiiremini ja lunasta!

See on ka ilus: https://soundcloud.com/beshevli/sets/ilya-beshevli-live-old-piano
Üks poiss Siberis kirjutab.

püsiviide